Frantsiisi värskeimas filmis «Kiired ja vihased X» on režissöör Louis Leterrier, kellele on see esimene kord seda märulit lavastada, aga võtnud endale prantslasliku vabaduse see lõpumissa hoopis filmi algusesse tõsta. Veel jalustrabavam, perekonna-kõnet ei pea mitte mehine Dom, vaid abuelita Magdalene (Helen Mirren). Ja see ongi kogu erinevus varasematest filmidest ja absoluutselt ainus üllatus, mida see pakub.
«Kiirete ja vihaste» frantsiisi vaatamine, eriti viimasel ajal, meenutab vanaaegset pornofilmi, kus seksistseenide vahele oli üritatud mingit lugu põimida. Parimal juhul on need ühendavad vahelülid naljakad, halvimal juhul tüütud. «Kiired ja vihased» seisab ju ka koos nelja-viie suurejoonelise ja kõiki tuntud füüsikaseadusi ignoreeriva hingematva märulistseeni peal. Neist viimane peab olema kõige hullumeelsem ja lõppema valgustusliku orgasmiga. Pingutasin märulistseenide interreegnumite ajal ajusid nii, et need hakkasid kõrvust välja pressima, et meelde jätta, kas seal ka midagi olulist toimus või huvitavat öeldi, aga ei suutnud. Ja siis tabas kõrvu järjekordne IMAXi kaliibris helilaine, mis ajud jälle ilusti oma kohale surus.