Ukraina sõda on näidanud, et ohustatud ei ole üksnes inimeste elu, vaid ka kunstiaarded – need kas hävivad pommitamise järel tules või langavad vallutajate sõjasaagiks. Tartus on üles seatud näitus Eesti kunstiteoste saatusest Teise maailma päevil, käimasoleva sõja tõttu on aktuaalne küsimus, kas oleme valmis oma kunsti hoiustama võimalikes eriolukordades.

Jooksen trepist üles, sest trepikoda on terve. Uksed pärani. Toad viimseni tühjad, põrandad prahti ja veeloike täis, kohati lagigi alla langenud. Ning töid mitte ühtki. Ainult esiku kõrval Ormissoni seinal ripuvad paar tervet raami, maalid on aga kuumusest sulanud ja värv niredena alla valgunud. Ähmaselt nagu aimaks mingit maastikumotiivi. Teistes tubades sama lugu – mitte ainustki maali ega skulptuuri. – Voldemar Erm, 5. jaanuar 1943.

Oma 1943. aasta alguse päevikumärkmetes on Tartu kunstimuuseumi tolleaegne juht Voldemar Erm kirjeldanud unenägu.

Kommentaarid
Copy