TAUST ⟩ Eramuuseumid säilitavad paljude põlvkondade mälu

Pikakose muuseumi pidajad Hannes ja Anne Sundja. Foto: Mihkel Maripuu

Tänase muuseumiöö puhul külastas Postimees kaht eramuuseumi, mille omanikud on hoolikalt säilitanud nii varasemate põlvkondade pärandit kui ka ise seda täiendanud. Mõlemad muuseumid on ka täna külastajatele avatud.

Valgejõe ääres asuva Pikakose rajas ärkamisaegne vaimulik, Jakob Hurda väimees Aleksander Mohrfeldt, hilisema nimega Mäevälja. Tänapäeval on Pikakose Hannes ja Anne Sundja suvekodu ning ühtlasi majamuuseum, mis räägib Mohrfeldti ja temaga seotud inimeste lugu.

Hannese sõnul oli 1857. aastal sündinud Mohrfeldt tegelikult Järvamaa poiss, kes jäi varakult vaeslapseks, aga jõudis oma haridusteel Tartu Ülikooli välja. Jakob Hurt toetas andekat noormeest ja andis talle lõpuks oma tütre naiseks.

«Tartus oli ärkamisaeg ja Mohrfeldt lülitus sellesse. Tema korteris pandi paika Eesti lipu värvid. Ja esimese Eesti lipu õnnistamise juures Otepää kirikus oli ta kava kokkupanija ja laulujuht. Samuti tegi Mohrfeldt EÜSi põhikirja, alla kirjutasid sellele ka teised,» rääkis Hannes. Aga rektor olevat põhikirja tagasi lükanud, sest seal oli liiga palju allkirju. «Nõuti, et oleks ühe mehe allkiri, mingisugust kollektiivset vastutust tollal ei tunnistatud. Ja õllemaksu koha pealt tuli ka midagi parandada. See muudeti vist lõbumaksuks. Ja nii ta läkski Mohrfeldti allkirjaga.»

Pärast ülikooli lõpetamist tegi Mohr­feldt oma prooviaasta Peterburi eesti Jaani koguduses Hurda juures, sel ajal abiellus ta ka Hurda tütre Mathildega. Siis tekkis probleem kirikuõpetaja koha leidmisega, sest kõik need olid sakslaste käes. Lõpuks sai Mohrfeldt pakkumise Novgorodi, kus oli 47 000 koguduseliiget.