ARVUSTUS ⟩ Tiit Pruuli: «On olnud aastaid, kui ma pole ostnud mitte ühtegi tööd.»

Meri võib olla unistav ja hell, kuid ka ähvardav ja halastamatu. Veiko Klemmeri tööl «Regatt» (esiplaanil) võibki aimata kusagil varitsevat hädaohtu. Foto: Madis Veltman

Kui mõelda märksõnadele «Kadriorg» ja «kunstimuuseum», tulevad tõenäoliselt enam-vähem korraga pähe Kumu ja barokselt roosa muuseumipalee. Neist vaid kiviviske kaugusel asuv Mikkeli kunstimuuseum võib jääda teenimatult tähelepanuatlase kaardistamata aladele.

Tiit Pruuli erakollektsiooni esitlev näitus «Purjed heisata!» avanes 20. mail aga just seal, Eesti Kunstimuuseumi osas, mis nimetatud muuseumile aluse pannud kunstikoguja Johannes Mikkeli järgi. Näituse teemaks on meri, mis «on oma muutliku näoga olnud kunstnikele lõputuks inspiratsiooniallikaks». Nii kirjutab näituse avamise puhul trükitud samanimelise raamatu tagakaanel Tiit Pruuli ise, tiitliteks asjakohaselt «meremees, maailmarändur ja kollektsionäär».

Inimestele meeldib ikka asju koguda ning paljud võtavad mererannast kaasa teokarpe või värvilisi kivikesi. Pruuli ütleb, et pärast seda, kui poeg ta käest päris mitu head aastat tagasi küsis, et «issi, kui mitut asja inimene koguda tohib», on ta oma kollektsioneerimiskire kõvasti kontrolli alla võtnud.