Veel enne lugema hakkamist tekib paljudel lugejatel ilmselt ajalooline paralleel Michael Cunninghami romaaniga «Tunnid» (1998, e.k 2003 ja 2008) – teosega, mis kirjeldab muu hulgas Virginia Woolfi (1882–1941) elu viimaseid, enesetapule eelnenud tunde.
Ja seda igati õigustatult, sest Woolf ja Plath on paljude (sealhulgas ka akadeemilise kirjandusloo) silmis vastavalt 20. sajandi ingliskeelse kirjanduse suurim naisprosaist ja suurim naisluuletaja. Enesetapp on saanud osaks mõlema legendist ning sekkub semiootilise agendina aktiivselt nende loomingu turundus- ja tõlgendusprotsessidesse. Otsapidi kuni selleni, et seda totaalset tegu ennast nähakse kunstilise (ja seega pooleldi kontseptuaalse) aktina.