/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/26/15346980t1h6b20.jpg)
- Lapsepõlvest saati on ta hüüdnimi Lull, ainult vanaema ütles Lullu
- Kooli ajal tahtis ta saada hambaarstiks, aga sellele erialale oli väga raske sisse saada
- Ta pole unistanud ühestki rollist, kuid vajab väga publikut ja armastab gladioole
Lavakunstikooli legendaarse teise lennu lõpetanud Luule Komissarov ütleb, et näitlejaks sai ta Mikk Mikiveri käe all, kui harjutas Tiina rolli Eesti näitemänguklassikasse kuuluvas «Libahundis».
Umbes poole tema ligi 60 aastat kestnud näitlejakarjäärist tunneb eesti rahvas teda Lainena teleseriaalis «Õnne 13». Kohtusime Luule Komissaroviga läinud reedel Ugala teatris. Tal oli kaks tundi aega, kell kuus oli grimm, kell seitse õhtul etendus. Meestest me ei rääkinud. See on niigi teada, et esimene abikaasa oli keskkooliaegne füüsikaõpetaja, kellega Luule abiellus veel lavakunstikateedris õppides, teine Aivo Paljasmaa ja kolmas Kalju Komissarov. Möödas on need ajad, mil naised olid ennekõike abikaasad.
Luule garderoobi aknalauda ehib jalgpallur Ragnar Klavani poolakt, aga seinal on üleelusuuruses portree, millelt Luulet esimese hooga ära ei tunnegi.
Kui vana on foto garderoobi seinal?
See on tehtud, kui ma olin Noorsooteatris, «Libahundi» aegu. Mul on siin pikad juuksed, mida ei lubatud ära lõigata, sest mängisin Tiinat. Minu esimene suur roll. Viljandi kolleegid leidsid kusagilt selle pildi. Ühel sünnipäevahommikul tulen teatrisse, mu garderoob oli enne remonti teisel korrusel, ja foto oli pandud ukse taha kingituseks. Ma ei teadnud sellest fotost varem mitte midagi.
See on siis üles võetud aastal 1968.
Kusagil sealkandis, 1967–1968. Noorsooteatriga alustasime 1965.
/nginx/o/2023/05/26/15346982t1h8915.jpg)
Mida te Tiinast praegu mäletate?
Midagi ikka mäletan, aga üldiselt kehvasti. Mulle ei jää rollid meelde. Ma teen rolli ära ja viskan kohe peast välja, aga väga palju on näitlejaid, kes peensusteni teavad ja võivad teksti anda. Mina näiteks ei oska Tiina rollist ühtegi lauset öelda, mul ei ole mitte midagi meeles.
Aga tunne?
Tunne on küll meeles. Aga mul on meeles paha tunne, sellepärast, et Mikk [Mikiver] murdis mind ka. Mikk avastas minu. Mina tahtsin teatrist üldse ära tulla. See on mul meeles – «Otsustage minu üle, inimesed» oli Noorsooteatri avaetendus, mängisin pruuti. See mulle meeldis, aga edaspidi tulid järjest poiste rollid. Mängisin «Lumekuningannas» printsi, seejärel tuli üks lasteetendus «Lihtsalt hirmus», kus mängisin paha poissi Petkat. See on mul surmatunnini meeles, vaat niisugused asjad jäävad meelde. Siis ma mõtlesin: ei, ei taha, et lähen ikka Tartu Ülikooli [hambaarstiks] proovima, aga vaat siis tuli Mikk ja pakkus «Libahundi» Tiinat. Hakkasime temaga tööle ja siis läks lahti. Seejärel hakkas palju suuri rolle tulema ja ma jäin [teatrisse].
Aga «Libahundist» on meeles, et ta murdis mind ikka väga. Mäletan Tiina monoloogi metsas, ma ei saanud sugugi sellega hakkama. Ma ei olnud Mikiveriga ka rahul, ma ütlesin, et mida ta nõuab, et mina ei oska niimoodi, ma ei oska! Katkestasin proovi vahepeal, proovide aeg on meeles, sest jagelesime kõvasti Mikuga. Aga lõpuks murdis ta mu ära.
«Murdis» tähendab mida?
Et ma allusin ja tegin kõik nii, nagu tema käskis.
Toona oli lavakooli nimi Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder. Kuidas te selle kooli valisite?
Ma ei valinud, minu klassijuhataja oli Selma Arukallas. Tema kasutas mind, sest looduse poolt on mulle antud kõva hääl. Midagi ta minus nägi, ta oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning kasutas mind näitemängudes, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Isegi ema õpetasin valetama. Kui pidin minema proovi, siis palusin emal öelda, et mind ei ole kodus.
Aga klassijuhataja vedas mind alt. Kaheksandast klassist saati tahtsin saada hambaarstiks. Tollal olid Tartu Ülikooli sisseastumiseksamid augustis, aga lavakunstikateedri katsed oli kohe pärast jaani. Klassijuhataja ütles, et mingu ma proovigu, sest Tartusse oli väga raske sisse saada. Mõelda, kui rumal ma olin, maatüdruk, ainult üks lavakunstikateedri eksam oleks läinud arvesse, sest muu on arstiteaduskonnas füüsika ja keemia ning ma ei tea mis kõik veel. No vat, siis ma läksin selle mõttega…
Et on kergem sisse saada Tartusse?
Jah, et siis on kergem Tartusse saada. Nii rumal, nii rumal, kuidas saab nii rumal olla, aga olin. Vat, ja siis läksin läbi esimesest voorust ja teisest ja kolmandast ning lõpuks olingi nimekirjas.
Te ütlete, et see oli õpetaja soovitus?
Ma ei teadnud, et selline koolgi on olemas. Mind ei huvitanud näitemäng, ma mängisin kitarri, poolteist aastat õppisin tšellot. Mind huvitas muusika, laulsin solistina kooli ansamblis ja kvartetis. Ikkagi muusika, aga mitte mingil juhul näitemäng. Nii juhtus.
Tiina oli roll, millega tekkis usk iseendasse?
Jah, siis ma sain aru. Ma sain palju kiita ka selle eest, see vist innustas.
Täna õhtul mängite eelviimast korda lavastust «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus». Kui lavastus läheb maha, kas siis on laval olla kuidagi teistmoodi?
Minul ei ole, kui läheb maha, läheb maha, lõpmatuseni ei mängita, aga sellest tükist on kahju. Mulle tundub, et meil kõigil on kahju, seda oleks võinud edasi mängida, kuigi 50 etendust saab ikkagi täis. Me oleks võinud põrutada sajani.
Mul on kahju olnud veel ühest tükist – «Lovesong». (Abi Morgani näidendi lavastas Taago Tubin 2014 Ugalas – A. K.) Aga teised on nagu niisama läinud. Kui lähevad poole pealt, kui võiks veel mängida, siis on kahju. «Saja-aastane…» on hea tükk ja lavastus. «Lovesongi» oleks võinud ka veel oi kui kaua mängida, aga üks näitlejanna otsustas sünnitada, siis ei olnud enam midagi teha, liiga pikk paus oleks tulnud.
:format(webp)/nginx/o/2023/05/26/15346983t1h4f59.jpg)
Kas olete lugenud, mitu korda te olete laval olnud?
Ma ei tea, kui palju rolle mul on olnud. Üksvahe oli sada või midagi seal kandis. Teatri- ja muusikamuuseumis pidid olema kõik andmed, aga mina ei kirjuta üles ega tea.
Miks on nii, et mõni lavastus õnnestus ja mõni mitte?
Ei oska öelda. Palju sõltub publikust. Meil oli Ugalas [2003. aastal esietendunud] näidend «Lõika maha ja lase jalga». Kõik näitlejad arvasid, et kolm korda mängime, rohkem mitte.
Kas nii kehv tunne oli?
Jah, et seda ei saa mängida – aga sellest tuli menutükk. Publik tuli niimoodi peale, et midagi hullu. Siis hakkasime ise ka aru saama, et võib-olla tõesti, seejärel mängisime lõbuga.
Mis on näitlejatöö?
Eks me surgime inimeste eludes, ja siis tuleb tekst pähe õppida, seejärel tuleb lavastaja suur töö, kuidas paika panna ja kogu moos.
Kui publik teid õhtul teatris vaatab, kui palju on laval Luule Komissarovit?
Midagi on kindlasti, ega ma muidu ju Luule Komissarov ole. Ega üle oma varju hüppa, mingi asi tuleb kindlasti sealt. Põhi olen ikka mina, aga väänan seda vastavalt rollile ühele või teisele poole.
Kui kurnav on teie töö?
Närvesööv, väga palju närve näitlejatöö tõesti nõuab. Mina olen kõva närveerija. Kusjuures see on aastatega läinud hullemaks. Ma ei uskunud seda.
Kui Noorsooteater tehti, siis võeti Draamateatrist meile juurde kuulsaid näitlejaid. Linda Rummo oli toona üle 40 ja oli kõva närveerija. Mina ütlesin, et ta on ju nii palju laval olnud, et mida ta veel närveerib. Noored närveerivad, sest alles tuleme koolist ega tea kõike. Linda ütles, et oi, Luule, see läheb aastatega hullemaks. Praegu saan temast aru.
Mille pärast te närveerite?
Ma närveerin sellepärast, et ma ei veaks alt partnereid ega lavastajat.
Kusjuures minuga on veel see hirmus asi, et ma olen jube edev. Kui komöödias keegi teistmoodi mängib, siis hakkan kohe naerma. Naeru tõttu olen ka väga halb partner, kui partner tekstiga eksib, siis minust aitajat ei ole. Kui lavapartneril tekst meelde ei tule ja ta ajusid ragistab, siis tal on nii kohutavalt naljakas näoilme, et hakkan kohe naerma. Olen tõesti halb partner.
Kui tähtis on hea partner laval?
Väga tähtis.
Mis te siis teete, kui partner ei oska või ei viitsi või…?
Eks ma siis teen ise edasi ikka nii, nagu mul on kästud teha. Aga kui tekib keemia partneriga laval, siis on väga hea tunne, tõeliselt hea tunne. Aga nooruses on olnud küll, et partner ei meeldinud või ei meeldinud mina talle, kes seda enam teab. Kontakti ei tekkinud ja mängida tuli. See on ju näitemäng, mängid ära.
Noorsooteatris Rudolf Allabert pani mind mängima Aarne Ükskülaga. Tema oli väga hea partner, temalt oli palju õppida.
Kui palju on näitlejatöö aastakümnetega muutunud?
Põhi on ikka sama. Õnneks minul ei ole tulnud teha uutmoodi teatrit.
Õnneks?
Ma ei saaks hakkama. Praegu hakatakse ise looma näitemängu, ainult põhi on olemas ja siis hakatakse improviseerima, looma ja mõtlema. Mina seda ei oska. Minul on kohe väga vaja lavastajat. Ma võin proovides improviseerida ja pakkuda välja, selleks ma olen suuteline. Aga mitte niimoodi, et hakata koos looma. Eh, minult ei tule küll ühtegi ettepanekut.
Kas see on tagasihoidlikkus?
Ei ole! Ma lihtsalt ei oska!
Ma olen vaadanud nüüd kolme teie mängitud lavastust, mis praegu veel Ugala mängukavas. Kõikides nendes on teie rollid erinevalt tehtud.
Jumal tänatud!
Te oskate ju küll!
See on ju näitemäng, mul on tekstid teada, oleme läbi rääkinud proovides, see on hoopis teine asi, aga hakata looma – sellega ma hakkama ei saa.
Üks hea inimene palus küsida, kuidas te «Õnne 13» Krissuta hakkama saate. (Kristjani osatäitja Väino Aren suri 18. aprillil.)
Ei tea. Sain just teksti, esmaspäeval lähen uut osa tegema. Uhh. Ta on sisse kirjutatud seriaali, kohtume [Helgi Sallo] Almaga surnuaia väravas. Eks ta natuke raske on, aga elu läheb edasi. Lohutan end sellega, et ta elas ilusa pika elu, ta oleks nelja kuu pärast saanud 90. Kõrge iga, see on loomulik, aga kui oled 30 aastat kokku mänginud, siis see on kurb ja valus.
Teie tegelaskuju teades ma arvan, et «Õnne 13s» mööduvad mõned osad ja tuleb uus Krissu.
Vaat seda ma ei tea, seda teab [stsenarist] Andra Teede. Me kaks leske nüüd Almaga.
Paljud teie väljendid seriaalis, kasvõi kuulus…
Tšort paberii, pažaalusta!
…need on ju teie panus, ega stsenarist oskaks seda kirjutada?
Kui [«Õnne 13» esimene lavastaja] Tõnis Kask kuulis lugu, kuidas ma Õismäel elades õppisin naabreilt ühe venekeelse roppuse ja arvasin, et see tähendab «kurat võtaks!», siis ta ütles, et sellist väljendit televisioonis ei tohi kasutada, aga öelgu ma, kuidas ma seda mõtlesin. Nii tuli «tšort paberii, pažaalusta!» Vaat, kus lendlause – ja läkski käiku.
Hästi. Kuidas te seriaali sattusite?
Tõnis Kask pakkus episoodi, karakterroll. Proovisin ja episoodist sai 30 aastat.
Kas te oskasite toona arvata, et seriaal kestab nii kaua?
Ei-ei-ei! Mina tulin ühte episoodi tegema. Ju siis läks täkkesse. See oli ju stsenaristil nii täpselt kirjutatud, mis mul seal mängida oli.
Kes mõtles välja Laine bareti?
Kunstnik.
Igapäevaelus?
Ei ole mul niisugust baretti.
See on see, mis on ekraanil Laine. Ja seal kõrval on Luule?
Jah!
«Õnne 13» esimesed osad on kuratlikult hästi tehtud. See on ilmselt ka põhjus, miks seriaal on nii kaua vastu pidanud.
Tõnis Kask ütles, et «Õnne 13» on dokumentaaldraama. See on täpselt see, mis Eesti Vabariigis toimub. See pannakse näitlejate suhu. Valimised olid viimati.
Viimases osas hakkas Alma juba viina võtma, esimestes osades tal ei olnud seda kommet.
Ei olnud jah! Eks ta Laine kõrvalt on õppinud.
Viinavõtmist on teatris vist kõvasti vähem kui vanasti?
Oi! Väga-väga-väga palju on muutunud. Hirmus aeg oli, kui tagasi mõelda. See oli padujoomine – ma ei teagi, kuidas siuke värk oli. Ju elu oli nii halb, ma ei kujuta ette, kust see tuli. Ega see ei olnud ühes kohas, kõikides teatrites kõik jõid, nii et maa oli must.
Jüri Aarmale antud intervjuus 30 aastat tagasi ütlesite, et 50 grammi konjakit enne etendust – sellest pole midagi. Kuidas praegu?
Enam ei või. Praegu ei tule kõne alla ka niisugune asi, ei saa, ei saa. Viinavõtmine ei tähendanud alati padujoomist, pärast etendust istuti ja räägiti, kuidas läks, kas teeks seda või teist kohta teisiti. Ühesõnaga, arutati ja tihti oli väike naps ka, puhvet töötas.
Praegu on nii, et kui etendus läbi, siis tramburai läheb lahti, kõik koju, sest enamik on autoga. Mina ka. Kes siis viina saab võtta?
Miks on nii, et teatris inimesed tihti mitte ainult ei mängi koos, vaid ka elavad koos?
Kui inimesed mängivad koos, siis võib tekkida nii suur keemia, et jäävadki kokku. Või on teisipidi, sest on palju näiteid, et inimesed lähevad väga ruttu lahku. Vähe on neid, kes lõpuni jäävad.
Teie isa oli Saksa sõjaväes ja viidi Siberisse, aga te emaga pääsesite.
Jah.
Sõjajärgne aeg – mida te sellest mäletate?
Mäletan küll, ema kannatas paar aastat selle all, et oli fašisti naine, teda ei võetud kuhugi tööle. Meie korter Lihulas oli ühisköögiga ja teises korteris elas vene mees, Sergei. Ta oli puhas venelane, üldse eesti keelt ei rääkinud, töötas täitevkomitees. Tänu temale sai ema tööd, sest mees rääkis, et nii ei tohi emaga käituda, et tal on väike laps. Ema sai tööle heinavarumisse, kirjutas koormaid üles.
Näljas me ei olnud tänu vanaemale, kel oli lehmad-sead ja kasvatas juurikaid. Mina ei tea, mis oleks olnud vanaemata.
Kas Lulliks võivad kõik teid hüüda?
Kõik ütlevad Lull. Lapsepõlvest peale on mu hüüdnimi Lull, vanaema ütles Lullu.
Ega elu lavakunstikateedri ajal ka lihtne ju ei olnud?
Ma olin ainuke laps, vanaemalt tulid ahvipakid hoolega. Nii me neid nimetasime, pakk pandi Lihulast bussi peale. Kõige vahvam oli see, et Tallinnast ja Lõuna-Eestist kursusekaaslased ei teadnud soolakalast tuhkagi. Nad naersid, et söön toorest kala. Kui nad maitsta said, siis pärast aina küsisid, et millal pakk tuleb.
Kas munavankri lugu on välja mõeldud?
Ei ole! Ma ei saanud toona ega tänapäevani aru, miks terve saalitäis, eesotsas [õppejõu] Voldemar Pansoga naeris nii, et ribadeks. Nüüd muidugi saan. Ma jäin Lihulas bussist maha, bussid olid tollal nii täis, et peale ei mahtunud. Buss hakkas Saaremaalt tulema, sõitis läbi Lihula Tallinna.
Kooli pidin saama. Kasuisa viis mu sovhoosi munapunkti, et viigu laps Tallinna. Ma vabandasin koolis, et jäin hiljaks, et tulin munapunkti autoga. Mis seal siis oli?
Missugune inimene oli Panso?
Minu jaoks kuri, ma kartsin teda nagu tuld. Õnneks temaga väga palju kokkupuuteid ei olnud, ta reisis ringi. Minu õpetajad olid Vello Rummo ja Leo Kalmet. Pansoga tegin etüüde esimesel aastal, ega ta mind ei sõimanud, aga ta oli olemuselt suur ja prillidega, kui ta oma hääle lahti tegi ja karjus, siis see oli hirmus. Enamik mu kursuselt kartis teda, paar-kolm said hästi läbi.
Te olete viimane, kes teie kursuselt veel teatris mängib?
Jah. Mehed on kõik läinud.
Päris paljud läksid viina nahka.
Absoluutselt. Pooled. Väga hullusti, üdini andekad poisid mitmel alal. Mängisid pilli, laulsid, joonistasid. Vat see oli aeg, väga õnnetuid inimesi tegi.
Kui 1965 Noorsooteater tehti ja te seal kogu kursusega mängima hakkasite, kas te siis ise ka aru saite, et olete osaline milleski erakordses, millest veel 60 aastat hiljem räägitakse?
Ei! Ma ei saanud midagi, me olime kõik noored. Mingit erakordsust ei olnud, erakordsus oli see, et jäime kokku. Mina olin suunatud algul Pärnusse, kuhu palusin, et see oli Lihulale lähedal, vanemad ja vanaema kõik veel elasid.
Tähtsam oli see, et Draamateatrist tulid suured näitlejad Noorsooteatrisse: Ants Eskola, Jüri Järvet, Heino Mandri, Silvia Laidla, Linda Rummo, Liisu Lindau. Mõelda, millised näitlejad, nendelt oli üht-teist õppida.
Mis teeb näitlejast suure näitleja?
Nii raske küsimus. Mis tähendab suur näitleja?
Ise te ütlete, et olid suured näitlejad.
Nad olid andekad kõik.
Kas see on midagi, mis peab olema kaasa sündinud?
Midagi peab olema, igaüks näitlejaks ei saa, see on ilmselge. Sarm peab laval olema. Seda näevad kõik. Sellega võib ka eksida, algul tundub, et on sarmi, aga tegelikult pole tuhkagi.
Te tegite lavakunstikooli kursusega muusikali «West Side’i lugu» Estonias, see oli teine muusikalilavastus Eestis. Kirjanike majas tegi teie kursus Bernard Shaw’ «Tagasi Metuusala juurde». Kui viimase kirjeldust lugeda – kostüüme pole, piir lava ja vaatajate vahel kadunud –, siis see näib nagu tänapäevane Von Krahl, mille üle oleme praegu väga uhked.
See oli tõesti nii. «Tagasi Metuusala juurde» oli väga omapärane. Kui [lavastaja] Kalju Komissarov tuli Noorsooteatrisse, siis tema tegi ka hoopis teistmoodi teatrit, tema lavastused olid ka mittetraditsioonilised. Komissarov pressis rohkem poliitilise teatri poole, aga tal oli uhkeid lavastusi, mis olid ka omal ajal teistmoodi.
Mis tunne see on, kui saal on täis?
See on väga hea tunne! Midagi ei ole teha – kui saal on rahvast täis, siis rahva reageering tuleb lavale palju suuremana kui tühjas saalis. Kui saal kõmiseb vastu, siis ei teki kontakti, aga kui on rahvast täis, siis läheb näitleja ka kuidagi teistmoodi peale. Mul on väga vaja, et oleks saalis rahvas. Noorsooteatril olid Salme tänaval suure saali etendused, aga seal oli – püha taevas – 800-kohaline saal. 800 inimest! Kujutate ette, saal oli täis, rida etendusi tõid saali täis. Täitsa lõpp! Valgre-tükki mängisime täismajale sada korda.
Ja aplaus!
Ja aplaus. Aplaus mulle meeldib.
Teile meeldivad gladioolid.
Kust te seda teate?
Kas komme tuua näitlejatele lilli ja kingitusi on aastatega muutunud?
Praegu tuuakse harva lilli. Aga mõelda vaid – mis aeg, kui palju on lilled kallimaks läinud! Kes jaksab lilli osta? Stagnaajal lill ei maksnud midagi. Kuigi minule on hakatud jälle tooma, eilegi oli etenduse järel üllatus, kui Pärnu fännid saatsid kimbu.
Mis see on, mis sunnib teid teatris mängima?
Aga ma ei oska midagi muud, mitte midagi. Sokke võin kududa, vanasti kudusin ka kampsuneid, aga näpud ei võta enam. Mulle meeldib kududa, seda võiksin teha, aga sellega ei teeni ju.
Kuidas te jalgpalli armastama hakkasite?
Liverpool on lemmikklubi ja neil läheb halvasti praegu, ma ei tea, mis treener Jürgen Klopp mõtleb. Homme on neil tähtis mäng, peab vaatama. Ma ei sallinud üldse jalgpalli, aga huvi jalgpalli vastu tuli nii, et [kaasa] Kalju Komissarov koos [poja] Johannesega kodus vaatasid ja vahest lõugasid nii, et mul vardad kukkusid ehmatusest käest. Poeg hakkas mulle seletama mängu ja nii see huvi tekkis. Hulluks läks asi Viljandis, siin tekkis mul väike jalgpalli [vaatamise] klubi, siis ma läksin päris pööraseks.
Aga te ise ei mängi?
Muidugi mitte, aga mulle väga meeldib jalgpall. Kui hoolega vaadata, siis on ühist teatriga, kuidas näitlejad annavad repliike ja mängijad sööte üksteisele.
Vigade välja meelitamine on ju ka teater palliplatsil.
Mõni on selles väga meister, ega asjata reporterid ei ütle, et on Panso-koolist läbi käinud.
Jalgpall ja teater on kollektiivne looming, üksi ei tee midagi. Monotükki võib üksinda mängida, aga näitemängus on kõik täpselt nagu jalgpallis.
Te olete ligi 60 aastat laval olnud. Kuidas te tunnete, kas teie kogemust osatakse hinnata?
Mina ei tea, kas on hinnatud, aga kui mind kasutatakse, ju siis ma olen veel vajalik. Kui on veel muttide rolle, see on tore, kui noored ka seda näevad, et olen veel võimeline mängima. Suuri rolle ma vist ei jaksaks enam mängida, aga episoodilisi rolle. «Saja-aastases» on mul paras roll, ei murra konti.
Teil vist rahalise hakkamasaamisega muret ei ole?
Ma ei ole kunagi nii rikas olnud kui praegu, mitte kunagi.
Kas isegi nõukogude ajal mitte, kui olid filmihonorarid?
Nõukogude ajal olin igavesti väikese palga peal. Nüüd ometi saan nautida – pension ja palk. Mõned filmid olid, kõige suurem oli «Metskapten», aga see libises käest ära, et ei saanud arugi – lapsed. Ei-ei-ei, ei olnud rikas, palgapäevast palgapäevani käis.
Kui Kalju oli peanäitejuht, siis tal oli kõrgem palk, aga mina olen kogu aeg kehva palka saanud. Nüüd saab natuke endale lubada – kui tahan punast kala või kalamarja, siis ma ei pea mõtlema, kas saan osta või ei saa. Nii et minul on praegu väga hästi.
Ma mõtlen oma eakaaslaste peale, väga mõtlen. Minu majas on ka üks abielupaar, mees saab 92, naine natuke noorem. Kahekesi saavad nad hakkama, üks pension läheb neil rohtude peale. Aga mis siis saab, kui üks kõrvalt ära kaob?
Kas te Toompea tsirkust ka vaatate?
Närvi ajab mustaks, mis nad seal vaidlevad nii hirmsasti. Kas tõesti ei leia ühist keelt? Mis asi see on? Terve Eesti kannatab, armas taevas, võtke ometi seadusi vastu ja tehke tööd. Mina olen väga kuri. Ma ei oska enam kellegi poolt olla.
Kas ma tohin küsida, kelle poolt valimistel seni olite?
Ei tohi, ma olen neid vahetanud, ühte, teist ja kolmandat olen valinud, ikka ei ole õiged, kogu aeg on pahasti midagi. Mina valin inimest, midagi ei ole teha, mina ei oska erakonda hinnata, aga inimest oskan. Pahatihti ei saa mu valitud löögilegi.
Kuidas teie lastel läheb?
Kaja on kaugel Tallinnas, tema on õpetaja Rocca al Mare roostikukoolis, see on väike kuueklassiline algkool. Vahepeal oli ta õpetaja Rocca al Mare Hispaania koolis. Kui ta minu juures käib, siis tal on läpakas kaasas ja ikka töötab. Küsin, et kas koolivaheajal ei saa nii, et ei tööta. «Ema, ma pean kooliks tegema ettevalmistusi.» Kogu aeg töötab!
Pojal läheb ka uhkelt, ta ostis endale maja Viljandisse, kolme minutiga on autoga minu juures. Mul on tore minia ja lapselapsed. Pojapoeg läheb gümnaasiumi viimasesse klassi, pojatütar lõpetab üheksanda.
Te ütlete, et suuri rolle ei taha enam võtta, aga kas mõni unistuste roll ikkagi veel on?
Ma ei ole elu sees unistanud ühestki rollist. Tõesti ei ole, käsi südamel. Ma olen alati tänulik, kui rolli saan. Kusjuures väikseid rolle on isegi mõningal määral raskem mängida, sest pead atmosfääri sisse elama ja lavale minnes ennast vaatajale meelde jätma. Suurt rolli olen mänginud – kui üks stseen läheb natuke nihu, siis teises saab parandada. Juba dramaturgiliselt on arenevalt ette kirjutatud. Väikses rollis tuleb minna ja end kehtestada, see on palju keerulisem.
/nginx/o/2023/05/26/15346984t1h5288.jpg)
Intervjuu käigus olen kogenud teie plahvatuslikku elujõudu, sama olen märganud ka teie rollides laval. Ega te vist flegmaatilist prouat ei saaks mängida?
Ma oskan seda ka, oskan-oskan.
Mis teil Tallinna Linnateatris (endises Noorsooteatris) juhtus, et ära tulite?
Kui Elmo Nüganen tuli peanäitejuhiks, võttis ta suure saali maha, aga mul ei olnud ühtki väikese saali tükki. Nii jäingi «joone alla». Kaks rolli tegin veel lepinguga. Paralleelselt tegin Dajan Ahmeti teatris ja «Õnne 13». Töötu pole ma kunagi olnud.
Miks te Ugalasse tulite?
Kalju palus, et ma tuleks siia ära. Kui mu töö lõppes Linnateatris, siis kohe taheti, et tuleks, aga mina ei tahtnud, punnisin vastu, aga praegu ma ei kujuta ette, et elaks kusagil mujal. Mul on väga hästi läinud, elan ilusa koha peal (Paala järve kaldal – A. K.).
Aga elu on ju Tallinnas.
Ma ei taha seda elu, pensionäril on siin parem. Priima! Ma elan sellises kohas, et veerand tundi turule ja tööle, kõige pikem reis on suure järve äärde.
Kui palju te ise teatris käite?
Vähe, aga ma naudin teatris käimist, isegi siis, kui on halb tükk, sest midagi leian ikka head. Alati teeb keegi väga hästi midagi. Talvel on see asi, et pärast kella seitset õhtul ma kodunt välja ei tule. Ma hirmsasti kardan pimedust.
Kui te saaks midagi teisiti teha oma elus?
Ma pole mõelnud sellele, võib-olla läheksin hambaarstiks õppima, aga see on võib-olla.
Kas te Lihulas ka veel käite?
Homme kell kümme põrutame Lihulasse, poeg sõidab, küünlad on ostetud, viin uued lilled ema hauale. Kella neljaks pean tagasi tulema, siis on grimm ja kell viis on «Saja-aastase» viimane etendus. Põlvedele tuleb raske päev. Eks ma võtan tableti sisse.
Luule Komissarov
- Sündinud 11. augustil 1942 Haapsalus, kasvanud ja koolis käinud Lihulas.
- Lõpetas 1965 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu.
- 1965–1992 töötas Noorsooteatris (Tallinna Linnateater), aastast 1996 Ugalas.
- Mänginud filmis «Metskapten», teinud estraadi ja raadiokuuldemänge. Aastast 1993 Laine osatäitja teleseriaalis «Õnne 13».
- Eesti NSV teeneline kunstnik (1983). Oskar Lutsu huumoripreemia 2003. Eesti Näitlejate Liidu auraha 2016. Valgetähe IV klassi teenetemärk (2004). Viljandi linna elutööpreemia (2016).