/nginx/o/2023/05/26/15348595t1h3ee9.jpg)
«Mehistumise viisid» on energiaküllane ja sundimatu õhkkonnaga lavatöö, mille trumbiks ja eripäraks teiste muusikalavastuse seas on suurepärane bluusibänd. Bluusikal ehk bluusimuusikal on Eestis žanrina veel vähetuntud, kuid see on suure meelelahutuspotentsiaaliga ettevõtmine, milles ühinevad kvaliteetne muusika, emotsionaalne loojutustus ja üldinimlikud teemad.
Siinkirjutaja naissoolisus seab mind esmapilgul lavastuse teemat arvesse võttes kõrvalisse positsiooni. «Mehistumise viisid» võtab nimelt luubi alla tänapäevase mehelikkuse ja soostereotüüpidega seotud kogemused, mis justkui tavapärase meheks olemise juurde kuuluvad, kuid tegelikult ei teeni tänapäeval enam kedagi ega midagi peale aegunud mõttemustrite. Viimastel aastatel eriti tugevaks ühiskondlikuks valukohaks muutunud vaimse tervise kriis mõjutab mehi ehk rohkemgi kui naisi, kuna traditsiooniliselt oodatakse meessoolt kõrget valulävi ning samuti pole meeste seas sageli tavaks tunnetest avameelselt rääkida.
/nginx/o/2023/05/26/15348548t1h81f4.jpg)
Mehed kinnistavad omavahel suheldes mõnikord ka ise standardset arusaama mehelikkusest, millesse nad tegelikult isegi ei usu. Näiteks meeldib uskumuse järgi õigele mehele sport. Seetõttu peaks baarileti taga justkui rääkima spordist, küsima teiselt: «Kas eile mängu ka vaatasid?», kuigi tegelikult ei tea kumbki sedagi, millisest mängust või isegi millisest spordialast jutt käib. Iseendaks jäämine on mõnikord suur julgustükk, turvalisem on üritada jääda neisse raamidesse, mida ühiskond on ette kirjutanud. «Mehistumise viisid» tunnistab seda ning pakub humoorikalt edastatud kitsaskohtade kaudu ka publikule võimaluse iseenda üle naerda.
«Mehistumise viisid»
Lavastaja ja teksti autor: Sebastian Talmar
Muusika autor ja libretist: Kaisa Ling
Dramaturgilised konsultandid: Paavo Piik ja Maia Tammjärv
Toimetaja: Maia Tammjärv
Koreograaf: Anni Zupping
Kunstnik: Keio Kärdla
Helimeister: Henrik Veeäär
Valguskunstnik: Joosep Kurm
Video montaaž: Piret Parrest
Kostüümikunstnik: Sirli Pohlak
Grimm: Piret Kaljuste
Graafiline disain: Paula Pakk
Projektijuht: Monika Tomingas
Turundus ja kommunikatsioon: Arabella Saks
Etendused
9.05-10.05, 13.05 Tallinnas Põhjala tehases
23.05-24.05 Tartus Genialistide klubis
27.05 Viljandis Koidu seltsimajas
/nginx/o/2023/05/26/15348551t1ha3a4.jpg)
Bluusikali lavamaailm on seatud kiratsevasse urkabaari nimega Must Auk. Kujunduse poolest võiks see olla lausa vesterni-tüüpi lavastus. Baari peab matroon Mamma (Elina Reinold), kellel on abiks kergelt saamatu, kuid heatahtlik Meemo (Mihkel Kuusk). Lavaservas loovad meeleolu Kaisa Ling Thingi bändimehed, kellele paraku mingil põhjusel sõnaõigust pole antud, isegi kui selle järele vahel vajadust oleks – nende keel on läbivalt üksnes muusika. Baari unisesse vaikellu saabub Ahto (Karl Edgar Tammi), kelle esmapilgul väljapeetud haritlasolekusse sigineb iga joodud pitsiga üha rohkem bravuurikust. Ahto kannab endas aga saladust, mis peagi baari igapäevaelu paigast raputab.
/nginx/o/2023/05/26/15348549t1h6724.jpg)
Klientuur suureneb veelgi – peagi astub uksest sisse Franzi (Kaisa Ling), kes mõjub baarirahvale kui sõõm värsket õhku ning kelle võimas vokaal saali kihelema paneb. Bluusimuusikali žanri juures ongi kahtlemata kõige olulisem, et muusika kannaks, viiks lugu edasi ning oleks kvaliteetselt esitatud. Kaisa Ling Thingi loominguga kokku puutunud teavad, et seda Eesti esibluusibändi loodu kahtlemata on. «Mehistumise viisid» on õigupoolest teine bluusikali žanri kuuluv lavastus, mis Eestis Kaisa Ling Thingi kaasalöömisel või eestvedamisel välja tuleb. Esimene neist lahkas palgalõhe temaatikat ja etendus TLÜ teadusprojekti osana aastal 2021.
Kuigi see on noore meeslavastaja töö ning bluusikal lahkab ka pealkirja poolest meheks olemist, on «Meheks olemise viiside» keskne figuur siiski hoopis tugev naistegelane, baaripidajanna Mamma, kes lavastuse mehi omavahel ühendab ja kogu struktuuri koos hoiab. Siingi peitub ehk tarkusetera, mida lavastusest ideena kaasa võtta: ei saa mehed hakkama ilma naisteta ega vastupidi. Hea rolli teeb Mihkel Kuusk, kelle tegelane paneb endale kaasa tundma, kui Meemo hädine versioon hardalt Mammalt andeks palub, kuid on samavõrd usutav ka otsusekindla baarmenina, kes svipsis klientide mesijuttu ei kuula.
/nginx/o/2023/05/26/15348552t1hb40a.jpg)
Loojutustusele terviklikult lähenedes jäävad arusaamatuks videoklipid, mida Jürgen Ganseni tegelane edastab «otseülekandena» metsast. Kas on siin tegu matšolikkuse demonstreerimisega stiilis «õige mees jääb vabas looduses ellu» või juhivad sotsiaalmeediasse videoblogina ülekantavad videod tähelepanu hoopis meessoo edevusele? Baaris ja metsas toimuva vahel selget seost ei teki, multimeediavahendi kasutamine tundub seetõttu kunstlik ning loole see publiku perspektiivist midagi juurde ei anna.
«Mehistumise viisid» otsib vastust küsimusele, mida mehed siis ikkagi elult tahavad. Vastus ei peitu aga sugugi milleski naiste jaoks ennekuulmatus, vaid on üsna lihtne ja loogiline. Mees on eelkõige inimene, kes tahab eelkõige seda, et keegi mõistaks, hooliks ja päriselt ära kuulaks. Mõnikord aetakse taga ka kiiret isiklikku naudingut, mida annab pidu ja alkohol; mõnikord soovitakse end kehtestada võimutunde kaudu. Teinekord aga avaldatakse soovi hoopis helluse või soo jätkamise järele. Pole tarvis mehistuda, vaid on vaja olla inimene.
/nginx/o/2019/09/04/12530310t1h8154.jpg)