Kuidas elada (ja surra) nii, et poleks enese ees häbi?

Juhan Viiding. Foto: Erakogu

Täna 75 aastat tagasi sündis kirjanik, näitleja ja lavastaja Juhan Viiding. Kui iga aastaga jääb üha vähemaks neid, kes tundsid teda isiklikult ja/või on näinud tema tegemisi teatris, siis seda enam näib tõusvat tema staatus ja aktuaalsus kohaliku kirjanduslegendina.

Juhan Viidingu nime, stiili ja eetosega seostub eesti luules terve ajastu, mis, söandan arvata, pole veel sugugi lõppenud. Bibliograafia kiretut statistikat uskudes tuleb aga tunnistada, et tema loominguline kõrgaeg kirjanikuna kestis kõigest napp pool kümnendit: aastatel 1971–1975 ilmus tal neli luulekogu ning lisaks tsükkel legendaarses ühiskogus «Närvitrükk», hiljem (kuni surmani aastal 1995) veel kõigest kaks kogu ning kaks valikkogu (millest ühes leidus ka lühike uute tekstide tsükkel).

Ta oli esipoeet ja käilakuju eelkõige sellele põlvkonnale, mis tuli ellu ja kirjandusse vahetult peale «kuldseid» kuuekümnendaid – ajal, mil vahepeal tekkinud lootus, et siinne riigikord võiks muutuda inimlikumaks, oli hakanud kiiresti kuhtuma.

Viidingust sai Brežnevi ajal Eesti ärksama noorsoo ja intelligentsi jaoks oma ajastu ja põlvkonna hääl ning südametunnistus, milleks ta on teatud mõttes jäänud tänaseni, hoolimata sellest, et enam pole ei teda ennast, Brežnevit, seda ajastut ega otsapidi ka vastavat põlvkonda. «Igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik,» kirjutab ta ühes luuletuses. Ja tal on selles ilmselt õigus ka iseenda puhul.