ARVUSTUS ⟩ Sellest saab meie suvi...

Näitlejakvarteti mängulust lavastuses «25 ̊C ja päike» oli kerge ja humoorikas. Foto: Siim Vahur

Päris elukestvat kirglikku suhet mul Pärnu suvedega ei ole, aga Pärnusse kisub suvel ikka, on ju seal meri ja teater nii kütkestavalt ligistikku. Dramaturg Paul Piigi ja lavastaja Laura Jaanholdi koostöö kannab kutsuvat pealkirja «25 °C ja päike» ja reibast määratlust: tükk suve.

Tegu on intelligentse ja vaimuka suvetükiga, kus dokumentaalsed intervjuud on sujuvalt kokku sulatatud komöödia stilistikaga. Ei kimbuta siin raskuse vaim ega sotsiaalsete probleemide ängikuhil, publikule saab osaks naerune äratundmine, heatahtlik ja rõõmsatujuline õhkkond mõjub igati tervendavalt. Illimar Vihmari lahe suvine kujundus kullase päikesega ülal üllatas juba sisenedes, kuna Endla Küüni lava ja saal on paigutatud tavatult. Nähtud 25. mai etendusel tuli liikuda üle heleda lavapinna, aga kuna seda ei luba sisemine teatrieetika, läksin teisest uksest. Sissejuhatuses, kui näitlejad saaliga vabalt suhtlevad, selguski, et tume vaip publikule oli seekord ununenud. Vaheajaks pandi vaip kenasti paika, ent see ei takistanud inimesi piinlikkustundeta risti üle lava kõndimast. Polnud ka publikuteenindajat märkamas – ainuke tõrvatilk õdusas teatriõhtus, aga see on avaram probleem ja terve omaette teema, kuidas lavaruumi tajuda.

Kui veelgi moraalitseva tädikese osas püsida, tegi tiba ärevaks näitetrupi familiaarsus proloogis, mis ärgitas jutukamat publikut vastu lobisema. Aga pelgasin asjata, neljas sein korraks nagu kõikus, ent jäi püsti. Kui näitlejad hiljemgi heitsid saali repliike, olid need toredad: «terviseks!» aevastajale, konkreetne märkus häälitseva telefoni pärast, sekka kenasti kerglast silmasäralist suve­flirtimist.