Jätkuva kasvu asemel saame riigi kinnisvaras hoopis kestlikult kahaneda

Neljapäeval, 4. mail avati koostöös Riigi Kinnisvaraga Maaelu Teadmuskeskuse (METK) renoveeritud labori- ja büroohoone, mis asub Sakus aadressil Teaduse 4. Foto: Margus Pahv

• Täna otsuseid tehes püüame valida lahendused, mis tagavad jätkusuutlikkuse ka tulevikus.
• Riigi Kinnisvara portfelli hulka kuulub ka muinsuskaitselisi hooneid
• Kestlikust kahanemisest võidab nii riigitöötaja kui ka maksumaksja

Pideva kasvu asemel saab kinnisvaras võtta suuna kestlikule kahanemisele ehk peame enne kopa maasse löömist hoolikalt kaaluma hoone funktsionaalsust ja kasutamise viise. Rekonstrueerimine võib keskkonna jalajälje poolest olla kasulikum valik, ent majanduslikult ja kasutaja funktsionaalse vajaduse vaates mitte alati, kirjutab Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) juhatuse esimees Kati Kusmin.

Võimalikult väike süsinikuemissioon, taastuvate ressursside kasutamine, materjalide ringmajandus, keskkonnasäästlikud energialahendused, tänapäevane ruumiloome, asukoht transpordilahenduste suhtes, sobivus olemasolevasse linnakeskkonda… Kinnisvara arendamine ja haldamine ei tähenda enam ammu vaid hoonete ehitamist, remontimist ning töökorras hoidmist.

Praegused otsused tuleb teha pikas vaates

Usume RKASis siiralt, et pakkudes avalikus sektoris tegutsevatele inimestele kvaliteetset tegevus- ja töökeskkonda, aitame neil senisest veelgi paremini õnnestuda. Võtmesõnaks, mida iga oma otsuse juures silmas peame, on jätkusuutlikkus.

Täna otsuseid tehes püüame valida lahendused, mis tagavad jätkusuutlikkuse ka tulevikus. On selleks siis taastuva ehitusmaterjali ehk puidu kasutamine (ehitus on üks suuremaid süsinikku õhku paiskavaid sektoreid) või koostöös arhitektidega sellise ruumilahenduse leidmine, mis oleks funktsionaalne ja paindlik mitte ainult täna, vaid ka pika aja jooksul. Riigi äriühingu ja kinnisvara kompetentsikeskusena näeme siin selgelt endal eestvedaja rolli kogu sektoris.

Riigi Kinnisvara portfelli hulka kuulub ka muinsuskaitselisi hooneid, mille korrashoid on teatavasti paras pähkel ja seda mitte ainult riigile, vaid ka eraomanikele.

Kestlikkuse seisukohast seisame pidevalt silmitsi küsimusega, kas ehitada uus või renoveerida vana. Vaid süsiniku jalajälge silmas pidades võiks viimane olla mõistlikum tegevus - kõige keskkonnasäästlikum hoone on ehitamata hoone. Kui võimalik ja seejuures otstarbekas, siis eelistame riigi kinnisvara puhul rekonstrueerimist ja meil on häid näiteid üle Eesti, kus oleme andnud uue eluringi 50-aastase või pikema tsükli läbinud hoonele. Viimase aja positiivsete näidetena võib esile tuua Sakus Teaduse 2 asuvat arhitektuuriklassiku Valve Pormeistri loomingut esindav Põllumajandus- ja Toiduameti hoone ning samas naabruses asuv Teaduse 4 asuv Maaelu Teadmuskeskuse laborihoone.

Riigi Kinnisvara portfelli hulka kuulub ka muinsuskaitselisi hooneid, mille korrashoid on teatavasti paras pähkel ja seda mitte ainult riigile, vaid ka eraomanikele. Näiteks ei ole piirangute tõttu neis tihti võimalik kasutada energiatõhusaid või taastuvenergial põhinevaid lahendusi. Siin on tegelikult koht laiemaks diskussiooniks ja vaikselt on see juba ka alanud. Peame ühiselt leidma ja kokku leppima tasakaalu, kuidas saame hoida kultuuriväärtust ja ajalugu ning samal ajal hooneid kaasajastada nii, et inimesed saaks ja ka sooviks neid kasutada.

Muutunud ootused nõuavad kaasaegseid lahendusi

Vanade hoonete säilitamine ei saa aga olla ainus argument, sest majanduslikus mõttes pole vastus nii mustvalge - rekonstrueerimine võib vahel olla kallim kui uusehitis. Lisaks mängivad siin suurt rolli nõuded ehitistele ning hoone konstruktsioonilahendus ei võimalda tihtipeale funktsionaalsust, mida kaasaegselt hoonelt oodatakse.

Ootuste muutumise ja sellele vastamise heaks näiteks on uued riigigümnaasiumide majad, sest tänapäevane õpikeskkond nõuab teistsugust lahendust lahendust kui koridoride ja klasside süsteem. Gümnaasiumis sarnaneb õpe rohkem ülikoolile. Nüüdisaegne õpikäsitlus ütleb, et koostöine õppimisviis on tulemuslikum. Seetõttu peame õpilastele ja õpetajatele pakkuma võimalikult multifunktsionaalset ja paindlikku õpikeskkonda ning võimaldama pindade ristkasutust.

Riigigümnaasiumite rajamine läbi kvaliteetse arhitektuuri ja sisearhitektuuri on juba avanud ühiskonnas nõudluse kvaliteetsele ruumiloomele: ühelt poolt on tulemuseks kvaliteetne õpikeskkond, teiselt poolt paneb see surve nende tulevastele tööandjatele - noor ei taha üksi kabinetis konutada. Needsamad noored jõuavad ühel hetkel tööturule ning ootavad ka seal oma töökeskkonnalt funktsionaalseid, tehnoloogiliselt hästi varustatud tegevuspõhiseid lahendusi, mitte suletud ustega kabinette.

Kestlikust kahanemisest võidab nii riigitöötaja kui ka maksumaksja

Oleme harjunud pidama edu tunnuseks kasvu. Kinnisvara kontekstis aga võiks hakata mõtestama väljendit «kestlik kahanemine», mis on mõneti kasvava tarbimise vastand.

Näiteks kui varem on igal riigiasutusel või organisatsioonil olnud lausa oma maja, siis juba praegu ja kindlasti tulevikus ei ole ei oma ainukasutuses hoonet ning igal töötajal ei ole oma kabinetti ega isegi töölauda. Pole uudis, et inimesed liiguvad üha enam ringi, osaline või täielik kaugtöö on uus normaalsus ning selline paindlikkus on eriti just noorema põlvkonna töötajate poolt lausa eeldus töökoha valikul. Protsessid ühiskonnas on juba alanud ning erasektor on lühema otsustusprotsessi toel muutustega seni kiiremini kaasa läinud kui avalik sektor. Jagamismajandus on elujõulised juured ajanud ka kinnisvarakeskkonda.

Pole uudis, et inimesed liiguvad üha enam ringi, osaline või täielik kaugtöö on uus normaalsus ning selline paindlikkus on eriti just noorema põlvkonna töötajate poolt lausa eeldus töökoha valikul.

Riigi Kinnisvaras astume selles suunas edukaid samme riigimajadega, mis toovad maakonnakeskuses piirkonna mitmed avalikud teenused ühte asukohta kokku. Tuleb tunnistada, et avalik sektor on oma loomult konservatiivsem ega tule uuendustega nii kiiresti kaasa. Kui aga argumendid must-valgelt paberile panna - kui palju soodsamalt saab hoone kasutajate poolt ruume jagades vajaliku investeeringu nõnda ära teha - siis mõistab ka skeptik ja kahtleja, et siin on harukordne võimalus samaaegselt parandada nii ruumide funktsionaalsust ja kasutajamugavust kui ka hoida kokku maksumaksja raha.

Lisaks regionaalpoliitiline mõõde, sest riigiasutuste kohustuslikus korras Tallinnast mujale viimise asemel (kust nad mõne aja pärast siiski pealinna tagasi imbuvad) võimaldavad riigimajad palgata tööle asjatundliku inimese ükskõik kus üle Eesti ja pakkuda talle kaasaegset töökeskkonda ning väärikat tasu kodu lähedal - isegi kui peakontor asub teises Eesti otsas. Nii saab avalik sektor olla atraktiivsem tööandja ja hoida elu ka pealinnast väljaspool.