/nginx/o/2023/06/01/15360695t1h1886.jpg)
Eestil seisab ees renoveerimislaine, mille käigus tuleb energiatõhusamaks muuta umbes 14 00 kortermaja. Kui seni on see ehitussektorile tähendanud vaid ühe soojuskihi lisamist hoone välisseinale, ootavad arhitektid nüüd ka magalarajoonide ruumilise kvaliteedi hüpet. Mida see täpsemalt tähendab ning kuidas selleni jõuda, selgitab arhitekt ja EKA uurimiskeskuse PAKK teadur Siim Tuksam.
Eesti Kunstiakadeemia inimesed räägivad palju terminitest nagu «kvaliteetne linnaruum» ja «ruumikultuur». Mida need väljendid magalarajoonide jaoks tähendavad?
Nagu sõna magalarajaoongi, peegeldab ruum ise meie suhtumist sellesse. Nende piirkondade probleem on monofunktsionaalsus ja sellest tulenev n-ö elu puudumine – elu ise toimub peamiselt identsete akenderivide taga peidus. Kodu ei ole aga koht, kus käiakse ainult magamas, see on meie taustsüsteem. Ideaalis on kodul palju kihte: tuba, korter, maja, naabruskond, kogukond, asum. Kvaliteetne linnaruum seda tähendabki, et inimestel on erinevaid võimalusi koos aega veeta ja ka võõrastega tutvuda. Magalarajoonide kontekstis seda kõike siis oma kodu ümber.
/nginx/o/2023/06/01/15360697t1hce93.jpg)
Nii on see näiteks Uues Maailmas või Kalamajas, kus inimesed tahavad hõivata ja suunata ruumi ka majade vahel. Nende kohta ei öelda magalarajoon, kuigi ka seal on paljude inimeste kodud.
Mis siis hetkel «mägedel» puudu jääb?
Nõukaaegsete paneelmajade vaheline ruum on üks kummaline eikellegimaa. See maa kuulub linnale, aga ei ole piisavalt avalik, et linnal oleks mõistlik sinna panustada ja samas ka mitte piisavalt privaatne, et seda kohelda hoovina. Mägedele on vaja lävepakuruumi, mis võimaldaks elul toimuda ka koduuksest väljaspool. Nii võiks täna põhimõtteliselt transpordimaana toimivast majadevahelisest ruumist saada naabruskond.
/nginx/o/2023/06/01/15360698t1hf2e5.png)
Algse planeeringu järgi olid magalarajoonide hoovidesse näiteks ette nähtud kauplused ja muud avalikud funktsioonid. Sama moodi võiks aga maja ümber olla ka näiteks maja juurde kuuluv väliala, kus taimi kasvatada, aega veeta ja naabritega kohtuda. Selleks on vaja seda ruumi vastavalt liigendada, mis eeldab muidugi ka diskussiooni erinevate omandivormide ja kasutuskordade üle kohaliku omavalitsusega.
Renoveerimislaine, nagu seda nimetatakse, keskendubki just paneelmajadele. Kui paljudest majadest me räägime?
Renoveerimist vajavad enne 2000. aastat ehitatud kortermajad. Neid on kokku 22 600. Paljud neist on juba praegu või jäävad peagi tühjaks. Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia kohaselt on meil renoveerimist vajavaid ja väärivaid kortermaju ligikaudu 14 000. Statistikaameti andmete järgi asub nõukaaegsetes kortermajades 2/3 kõigist korteritest ja seal elab 47% ehk pool Eesti elanikest.
/nginx/o/2023/06/01/15360699t1h3292.jpg)
Need muutused mõjutavad seega sadu tuhandeid inimesi. EKA uurimiskeskus PAKK on renoveerimislaineks käinud välja projekti «sLender fassaad». Mida see endast kujutab?
PAKKu eesmärgiks on olla lüliks teaduse ja tööstuse vahel, et muuta ehitussektorit nutikamaks ja kestlikumaks. Renoveerimislaines tähendab see masstoodetavaid lahendusi, mis on ühtlasi nii ilusad kui ka kohandatavad vastavalt hoone tüübile.
«sLender fassaadi» projekt alustab küsimusest, mis on maja fassaad? Ja kuidas fassaadi erinevaid kihte ära kasutades muuta üheülbaline keskkond mitmekesisemaks, et majaelanike ühtekuuluvustunne suureneks.
Idee Slenderfassaadist tekkis viimase Tallinna Arhitektuuribiennaalist ajendatuna. Biennaali teemaks oli söödav arhitektuur ja meie osalesime peanäitusel Daatšavrappi nimelise elusuuruses maketiga, mille ideeks oli luua olemasolevate majade fassaadidele vertikaalsed aiamaad, lisades kortermajade tummadele otsaseintele meetrise kihi, kus on trepistikud ja taimekasvatustaskud. Nii tekiks elanikel võimalus kasvatada toitu oma maja fassaadil, ühise toidu kasvatamise, jagamise või kauplemise käigus saaksid sarnaste huvidega elanikud kohtuda, tekiks linna daatša kogukond ja lisaks kaunistaksid need aiaseinad muidu igavaid majade otsamüüre.
/nginx/o/2023/06/01/15360701t1h86a4.png)
Taimekasvatustaskud on vaid üks näide laiemast küsimusest, kuidas läheneda hoonete renoveerimisele uudsemalt. Praegu lisatakse paneelmajadele vaid õhukene soojustuskiht, kuid tõstma peaks ka hoonete arhitektuuri kvaliteeti. Nii muutub paneelmajadevaheline ruum rikkamaks, põnevamaks ja kaasaegsemaks.
Kõlab revolutsiooniliselt.
Iseenesest ei ole selles midagi revolutsioonilist. Lääne-Euroopas, kus sarnaste hoonete omandivorm on teistsugune ja suurte muudatuste tegemine seetõttu lihtsam, on häid näiteid mitmeid, kus vanadele hoonetele on täiesti uus väljanaägemine ja ruumikvaliteet loodud. Kuulsaimad neist on rohkelt auhinnatud Lacaton & Vassali projektid nagu näiteks sotsiaalmaja Bordeaux’s, kus hoonele on lisatud 3-meetrine lisakiht, mis pikendab kortereid ja loob avarad rõdud.
/nginx/o/2023/06/01/15360703t1h6dab.png)
Millest hetkel puudu jääb, et kirjeldatud ideed ka reaalselt linnaruumi jõuaksid?
Hetkel pole selline lahendus keskmisele korteriühistule taskukohane. Küll aga võimaldaks sellise näidisprojekti reaalsuses katsetamine läbi käia palju keerulisi küsimusi, mille lahendamine oleks kõigile kasulik ja võimaldaks teistelgi lennukatel ideedel teoks saada. Olgu selleks siis kandevõime küsimus või kokkulepped linnaga, kelle maale kipuvad rekonstrueeritavate hoonete puhul uute rõdude toed sattuma. Seda diskussiooni ja realistlikke unistusi on vaja selleks, et elukvaliteedi tõusmiseks saaksid vähemalt kõik eeldused loodud.
Kas kohalikud kogukonnad on üldse selliseks edasihüppeks valmis? Kuidas nemad sellesse suhtuvad?
Eks nii kaua, kuni ei ole häid näiteid, on seda kvaliteedihüpet väga keeruline ette kujutada. Erinevate renoveerimisega seotud osapooltega suheldes on olnud jutuks, et meil oleks vaja luua eeskujulik pretsedent. Kvaliteedi hüppeks oleks vaja realiseerida naabruskonnapõhine rekonstrueerimine ehk siis terviklikult võtta ette üks piirkond.
Piloodi puhul võiks seetõttu võtta ette kohalikule omavalitsusele või RKASile kuuluva hoonete grupi. Selle puhul oleks oluline siis lahendada see süstemaatiliselt – luua juhised, mis oleksid kohandatavad erinevatele olukordadele. Ühestküljest on vaja välja töötada tüüplahendused hoonetele, sama kehtib aga ka hoonete vahelisele ruumile.
/nginx/o/2023/06/01/15360706t1h87ba.jpg)
Lihtsam oleks vist nullist ehitada? Võibolla ka odavam?
Nullist ehitada on alati lihtsam. Arvestades aga ehitamisel atmosfääri paiskuvaid heitmeid ja lammutamisel tekkivate jäätmete hulka, ei ole nullist ehitamine kindlasti odavam. Hetkel tekitab ehitussektor poole tervest maailma süsinikupaiske kogusest. Me ei saa end kliimakriisit välja ehitada, vaid renoveerida.
Väga oluline osa sellest teadmisest on see, kuidas me ruumi väärtustame ja mõtestame nii, et ka 50 aasta pärast ei peaks seda maha lammutama või ümber ehitama. Et inimesed tahaksid seal elada ja töötada, selle eest hoolt kanda ja vajadusel renoveerida.
Füüsilise fassaadilahenduse kõrval olete välja töötamas ka renoveerimislaine digitööriista. Mida see endast kujutab?
Renoveerimislaine üks suurimaid puudusi on hetkel lahenduste visualiseerimine. Muutuste algatamisel on väga oluline, et kogukonnad saaksid üldse reaalse ettekujutuse, milline on nende elamukvartalite täielik potentsiaal. Meie tööriist võimaldaks kuvada rekonstrueerimislahendusi vastavalt hoone aadressile.
Ehk siis peaaegu nagu e-pood?
Jah, esialgu küll ainult levinumate tüüpkortermajade jaoks. Meie jaoks muidugi suurem eesmärk on linnaruumi kvaliteedi tõstmine. Selleks on protsessi vaja kaasata häid arhitekte, kes täna võibolla kortermajade rekonstrueerimisest nii väga huvitatud ei ole.
Meie arvates võiks arhitektidelt tellida tasuvatel tingimustel kohandatavaid tüüplahendusi. Neid saaks platvormi kaudu valida ja automaatselt kohandada nn konfiguraatori abil. See sama konfiguraator saaks ära ühendada ka visuaali ja maksumuse, mis võimaldaks parima taskukohase lahenduse leida. Ehk siis ühest küljest lihtsustab see tööriist renoveerimisotsuste tegemist ja tutvustab võimalusi, teisest küljest muudaks arhitektidel renoveerimislaines osalemise tasuvaks.
Lõpuks tegeleb see tööriist küsimusega, kuidas me tahame elada? Millisest elanikust ja kogukonnast võiks meile rääkida magalate keskkond? Kas hüperindividualistlikest, ummikutes istuvatest töömesilastest ja koju vangi jäänud vanuritest või võiks see rääkida jätkusuutlikust, naabritest hoolivast kogukonnast, mis on kättesaadav ja ligipääsetav kõigile.
Just said ka EKA tudengid valmis oma nägemuse renoveerimislainest ühe kvartali näitel. Need visuaalid tunduvad üpris ambitsioonikad.
Arengu suunamiseks on erinevaid võimalusi. Võib teha väikseid märkamatuid parendusi ja sammhaaval liikuda paremuse suunas. Või luua midagi radikaalset. Midagi, mis tekitab emotsioone – nii positiivseid kui negatiivseid.
Näiteks lõi üks tudengite projekt paneelmajadele juurdeehitused, mis esmajoones lahendavad ligipääsetavuse probleemi lisades hoonetesse lifti. Seda sama juurdeehitatavat hooneosa saab soovi korral hoovi poole laiendada ja lisada sinna ühiskasutatavaid ruume, kasutades selleks autorite poolt välja töötatud tehastoodetavaid mooduleid. Nii tekib iga püstaku juurde eriilmeline ruum ja privaatsem hooviala, mis on samal ajal avatud – just see eelpool mainitud lävepakuruum.
Mis puudutab tudengite ambitsioonikust, ongi EKA rolliks olla muutuste olulisuse üks eestkõneleja ja luua noortele arhitektidele platvorm, kuidas oma ideedega linnaruumi puudutavates protsessides kaasa rääkida. Selleks on aga kõigepealt vaja realistlikult unistada sellest, mis selle pika ja keerulise protsessi eesmärk võiks olla. Usun, et neid realistlikke unistusi visualiseerides astume suure sammu parema tuleviku suunas.
/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)