NÄDALA PLAAT ⟩ Vennalikku mürri ja sürri

Sparks ehk vennad Russell (vasakul) ja Ron Mael on esinenud paar korda ka Eestis. Foto: FOCUS FEATURES

Sellesse albumisse on väga kerge armuda nendel, kes armastavad vaheldust, kvaliteeti, eneseirooniat, mängulisust ja vastuolusid, mis moodustavad terviku. See on veteranduo Sparks järjekordne sädelev vääriskivi nende niigi võimsasse diskograafiasse ja ühtlasi järjekordne kollane telliskivi nende mõnusalt sõgedas absurdiuniversumis.

Nad loovad juveliiri täpsusega peeni ja fantaasiaküllaseid kõlamustreid ning on samas valmis sellele kõigele süüdimatult labidaga liiva peale viskama. Stiililine kallutatus on kirju nagu tedremuna. Rõhutatult raskemeelse neoklassikalise sümfoonilise seadega «We Go Dancing», vitaalne kummardus oma glämmi-perioodile «Nothing Is As Good As They Say It Is», vana kooli uue laine masinlik «A Love Story», lehvitus pilve piiril kõõluvale David Bowiele «It Doesn’t Have to Be That Way» või varaste 1980ndate öise vööndi sündipop «Veronica Lake».

Californiast pärit vendade Ron Maeli (klahvpillid) ja Russell Maeli (vokaal) artpop-duo Sparks on bänd, mis ei näe välja nagu bänd. Sparksil on nii jõhkrates kogustes metatasandeid, et eriettevalmistuseta inimene võib kergesti nendesse takerduda. Mingis mõttes on need seosed muidugi taustsüsteemina olulised ja vajalikud, aga teisalt võib nende 26. stuudioalbumit «The Girl Is Crying In Her Latte» võtta kui neile omast, järjekordset irooniliselt sarkastilist ja sarkastiliselt iroonilist avaldust muusikalise popkultuuri aadressil.