Ainus võimalus jääda igavesti nooreks on noorelt surra

Küllaltki stereotüüpne salmikuluuletaja Ilmi Kolla kasvab kiiresti varaküpseks looduslüürikuks, kelle eluhoiak ja poeetiline käekiri meenutavad Sergei Jessenini oma. Foto: Erakogu

Pühapäeval, 4. juunil möödub 90 aastat päevast, mil sündis poetess Ilmi Kolla, keda käsitlev mõtteline peatükk eesti kirjanduse ajaloos on samavõrd ilus ja põnev kui traagiline.

Live fast, die young, teate ju küll! See on eetos, mis iseloomustab eelkõige rokk-kultuuri, kus valitseb igavese nooruse kultus ning hedonistlik ja elupõletajalik dionüüsilisus. Ilukirjanduse moevoole vedavad autorid ja tõsiuskselt järgivad lugejad on olnud selle ideaali praktilisele teostamisele kõige lähemal ilmselt dekadentide ja biitnike kõrgajal.

Ilmi Kolla, 1933. aastal sündinud Pärnu tüdruk, kes sai täiskasvanuks Eestis valitsenud stalinistliku terrorirežiimi suurel keskpäeval, kehastas oma üürikeseks jäänud elu ja loominguga ühtaegu nii romantikute ja dekadentide kui ka rock’n’roll-kultuuri ideaale. Ta põles säraküünlana mõlemast otsast – ühest teadlikult ja tahtlikult, teisest tahtmatult ning pooleldi teadvustamatult.