Aafrika arhitektuuri põhiline ja kõige demokraatlikum element on vari. Keegi ei mäleta, kes puu istutas, aga kõik võivad selle alla päikese eest peitu pugeda. Veneetsia arhitektuuribiennaali põhifookus on tänavu Mustal mandril ja niisugune mõte oli kirja pandud Giardini peapaviljoni ette, katkendlikust laineplekist varikatuse alla.

Aeg-ajalt ringleb sotsiaalmeedias foto, kus inimesed seisavad ühes Aafrika riigis mingi suure bändi, vist Rolling Stonesi piletite sabas. Oma kompsud on nad tee peale tähisteks ladunud, ise aga istuvad sõbralikult puuvilus. Fotod tuuakse illustratsiooniks selle riigi, mille nime ma ei mäleta, elanike solidaarsuse ja sõbralikkuse kohta. Fakt, et ma ei mäleta, kus see stseen jäädvustati, illustreerib jällegi meie arusaama Aafrikast: suur ja kauge, amorfne maa.

Biennaali tänavune kuraator, ghana-šoti päritolu Lesley Lokko valis lipukirja «Tuleviku laboratoorium» alla kümnete Aafrika päritolu kunstike ja arhitektide nägemuse sellest tulevikust, mida Aafrika võiks maailmale anda. Need olid välja pandud Veneetsia arsenali 16. sajandist pärinevas köievabrikus, mida nimetatakse ka Corderieks, ning Giardini peapaviljonis.

Kommentaarid
Copy