/nginx/o/2023/06/06/15373015t1h26ad.jpg)
Kirjanik Andreas Kübar kirjutab «Eesti novellis» Carmen Electrast. Lugu pole kõige lihtsamas stiilis, aga näib, et ta on Carmeniga abielus, nad viibivad Haapsalus ja Carmen on suremas.
See novell on ilmunud värskes kogumikus «Eesti novell 2023» ja ka väljaandes «Värske Rõhk». Kübar ka pole mitte ainult kirjanik, ta veel veab rõivabrändi Ellen Richard ja aitab kaasa Intsikurmu festivalile, aga arvab, et kõige eksperimentaalsem on ta ikka kirjutajana.
«Carmenike kreemitas oma närtsinud jalgu ja mina imetlesin iga viimast piiska, mille musike suutis lõppeva elunatukesega kehasse määrida. Võrratu olevus! Kidur ja kortsus, aga milline naine. Haapsalu rõvedas keskkonnas nagu vikerkaar. Käisime raudteejaamas istumas. Täiesti kohutav kogemus. Carmen Electra nuttis ja mina lohutasin. Sõime tükikese pitsat ja jõime rummi. Tema sõrmkübarast, kondiste hallide kätega üritas sõõmu suhu ajada. Mina kuivatasin lõuaalust ja kirjeldasin ümbrust. Valetasin maad ja mered kokku, sest ega tema silm enam eriti ei seletanud. Vahepeal tegin rongi hääli ja rääkisin võõras keeles, katsusin manada pilti mõnest imekaunist Saksamaa raudteeplatvormist. Carmenikese unistus oli ikka Euroopas surra. Rääkisin ja ilustasin, musi vist juba magas ning kui hotelli jõudsime, pakkisin ta padjapüüri ja ümisesin vaikselt laulukest.»
Haapsalus suremine pole Veneetsias suremine.
Kübara sõnul nimitegelane midagi konkreetset ei sümboliseeri.
«Tegelikult see tuli ühest uitmõttest kirjutada, kui mõttetu linn on Haapsalu. Mul ausalt öeldes on Haapsaluga täiesti neutraalsed suhted ja kaldun siis pigem asjadest lugu pidama kui neid maha tegema. Näiteks kas mulle meeldib Riia tsirkus – jaa, täiega. Aga mõtlesin, et meditatiivselt oleks tore kirjutada, kui pask on minu jaoks miski neutraalne asi,» ütleb ta.
«Carmen Electra Kübar tekkis ka kuidagi intuitiivselt. Nime jaburuse ja armastusväärsuse tõttu. Minu jaoks on «Carmen Electra» tekst hästi aus sissevaade armastusele ja naljale ehk kahele kõige olulisemale asjale elus. Ei pea liiga tõsiselt võtma. Hoolime, toetame, aitame ja ostame Gunnar Grapsi spermat,» lisab Kübar.
Viimaste säästude eest ostab Carmen Grapsi mainitud eluvedelikku, mille hind on küll 20 protsenti all, kuid siiski 400 000 eurot. Raamatukeelajate jaoks oleks «Carmen Electra» ilmselt paras pähkel. Raamatukeelajad kardavad vist kõige rohkem seda, et lugemine ja mõtlemine võib viia eelarvamuste vaidlustamiseni, kirjutas New York Times paar päeva tagasi.
Senini on Kübar tänavuses «Eesti novellis» enda jaoks ühe hea asja kinnitanud ja teise avastanud: Sveta Grigorjeva «Sotsiaaldemokraat ja monarhia» ja Maryliis Teinfeldt-Grinsi «Ukselink».
Kirjutajana alles otsib end
«Sveta teksti ma olin varem lugenud, aga see ei takistanud mind uuesti ühte lemmikkohta oma tüdruksõbrale ette lugemast: lõiku, kus Grigorjeva räägib läbi oma venna woke-olemisest. Sain siis muidugi teada, et ma juba ükskord lugesin seda ette. ...Okei,» sõnab Kübar.
«Maryliisi kirjutatuga polnud varem kohtunud ja tean, et ta andis just luulet välja, aga «Ukselink» oli esiteks keeleliselt väga nauditav ja teiseks emotsioonide kirjeldused tabasid mingit naljakat nostalgiat, mis oli ootamatu, nagu lost and found ikka, ja ometi mõjus värskelt. Ma ei tea, kuidas nostalgia saab värskelt mõjuda, aga Maryliisi tekst seda minu jaoks suutis,» põhjendab Kübar teist lemmikut.
Kuivõrd huvitab Kübarat intervjuusid või raamatuid lugedes, mis intervjueeritaval või tegelastel seljas on või näiteks kus kohtutakse?
«Eks mind huvitab see nii palju, kui palju kirjanik selle vastu huvi tekitab. Mingi moepervert ma ei ole, kuigi väga naudiksin olukorda, kus nii «Ringvaate»-formaadis küsitaks näiteks Tõnu Õnnepalult, et kallis Tõnu, mis sul seal Pariisis ikka seljas oli. Saaksime lahke naeratuse saatel teada, et needsamad püksid ja seesama särk,» ütleb Kübar.
Kirjanik-minategelasena tal seda küsimust ei teki ja fiktiivsete karakteritega teosel on ka maailm olulisem kui riided. Kuigi Kübar naudib riiete kirjeldusi, sest täpselt nagu tänaval, annavad need palju inimese kohta teada.
«Oksaneni karakterid on suurepäraselt koos riietele detaile andes kirjeldatud,» toob ta näite. «Näidendeid lugedes on jällegi riided olulisemad, kuna lavamaailm on väiksem ja sealhulgas tervikkompositsioon tähtsam. Kui romaanis kaob mõni luitunud ülikond lehte pöörates ära, siis näidenditekstis hakkavad rekvisiidid luitunud ülikonnaga suhtlema.»
Kunstnik võib samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu kui kunstiteost. Ellen Richard tähistas 25. mail sünnipäeva eksperimentaalse popmuusiku Salea EP esitlusega. 4.–5. augustini korraldavad Kübarad – Mihkel, Uku ja Andreas – Intsikurmu festivali, kus suurimaks esinejaks Crooked Colours (Austraalia).
Kui rõivabrändil Ellen Richard on aastaid kuus ja Intsikurmul 11, siis kirjutajana Kübar alles otsib oma teemat. Kirjutajana tal pole lihtsalt püsilugejat, kelle najal oma riske maandada.
«Seda teen ma üksinda ja seetõttu on kogu protsess, ideest avaldatud tekstini, täielik eksperiment,» selgitab Kübar. «Grupeeringus hakkab eksperimentaalsus kompromissidega hajuma. Riskid maanduvad väiksemaks. Tekst on ka alati verivärske ja pärast esmakohtumist lugejaga saab ehk midagi teada, kui sedagi.»
/nginx/o/2023/06/06/15373016t1h79fe.jpg)
Persooniehitus ühistööna
Intsikurmu võib küll festivalile tuua eksperimentaalset muusikat, aga reeglina on igal artistil ikka avalik muusika üleval ja korraldustiim siiski kureerib, mitte ei eksperimenteeri. «Reeglina» tähendab, et sel aastal esinevad näiteks Sillamäe eksperimentelektroonikud Analogue Quattro, kellel ei ole avalikku muusikat.
Ellen Richard on juba rohkem nagu kirjutaja-Andreas, sest iga uus toode hüppab 70 protsenti pea ees vette ja praeguse ärimudeli juures ei garanteeri keegi, et seda toodet ostetakse. 30 protsenti (kõhutundelt) on siis too grupisisene riskimaandus ehk Ellen Richard teab, mida klient ostab ja millist stiili eelistab.
Paari aasta eest ERKI Moeshowl puudusid Kübara kollektsioonis rõivad ja mood jõudis vaatajateni tekstina, millest ilmus hiljem raamat. Oma ettevõtte persona-building on Kübara sõnul täiesti suurepärane ühine tegevus ja vahel saab ka kasulikke teadmisi, aga Ellen Richard pole siiski nii detailidesse läinud, et ütleks, milline muusika sobib ja ei sobi kollektsiooni saateks.
«Ma ütlen, et Ellen Richardi lemmiksöök on suitsukala mõne hea leivaga ja marjad: värsked maasikad, vaarikad. Lemmikmuusika on sihuke tempokam trummirütm, samas nagu ikka, guilty pleasure mixtape ABBAst HU? ja Nicki Minajini. Elleni kollektiivis on kõik muusikaga sinapeal ja pigem käib võitlus pidudel DJ-tegemise peale,» ütleb Kübar.
Intsikurmu muusikaga on Ellen Richard igati kokkuhoidvates suhetes: poe playlist’ist leiab nii Jimi Tenorit kui ka Liimat, Kõntsa, Lexsouli ja Catapultat.
Kollektsioonimuusika on Kübara sõnul hea teema. Alustuseks sooviks ta küsida, mis värk selle 160+ bpm-iga on. Ta käis 26. mail Läti Kunstiakadeemia show’l ja kõik kollektsioonid viisid teda vaatajana klubiskeenesse, mis sest, et ükski kollektsioon polnud inspireeritud sellest keskkonnast, kuhu muusika teda suunas. ERKI Moeshowdel on sama. Ja ta teab, et noor disainer lihtsalt ei jõua üksinda kogu kollektsiooni toetavat kupatust teostada ja siis on justkui lihtsam mingi apaatne tümps peale lükata. Samas, kui muusika pole kollektsioonis oluline, siis milleks üldse kasutada?
Kui piirid kaotavad mõtte
«Sa ju ei joo alkoholi sellepärast, et nii on norm? Sul on ju sellega mingi isiklik eesmärk - ei? Vaatajana naudiksin kollektsioone ka vaikuses, täpselt nagu kunstimuuseumis ma ei taha, et mõni maalikunstnik oleks oma teose ette pannud tümaka, kuna mingi muusika peab ju olema. Moeetendus on ülipõnev teatrivorm, kus peategelane on alati kollektsioon. Kellega peategelane kohtub, kus kohtub, mida kuulab, mida mõtleb – seda tahaks teada. Kui see läbi tuleb, on potentsiaali uue maailma tekkimiseks, uue moe või cool’i loomiseks,» arvab Kübar.
Dolce & Gabbana poleks vastu, kui nende ainuke panus maailma oleks must rinnahoidja. Kübar arvab, et igasugune disaineritöö, mida kellelgi kolmandal vaja läheb või mis panustab kellegi kolmanda heaollu, on õnnestunud ja disainerina ta ei näe piiridel erilist point’i, ei harrasta mõtteviisi, et temast, kaasa arvatud Ellen Richardist peab maha jääma just see superstiilne moetoode.
«Moebrände varjutav luksus jätab mind külmaks ja kananahka ei tekita. Ennemini tunnen rõõmu mingitest «lollidest» disainidest ja teisalt hästi isiklikest vajaduspõhistest asjadest. Korteri jaoks mõõtu ehitatud raamaturiiulist või muudest DIY-objektidest, mis «ei tööta», aga «töötavad». Väidan, et iga inimene disainib oma elu jooksul midagi ning kui võtta panusena ka disainitarbimist, jääksin väga rahule, kui saan jagada rõõmu kellegi isetehtud topsihoidja või trummipulga kasutamisel,» ütleb Kübar.
Andres Kübar
Kirjanik ja moeinimene
www.va.ee/authors/andreas-kubar/
www.ellenrichard.com/