See novell on ilmunud värskes kogumikus «Eesti novell 2023» ja ka väljaandes «Värske Rõhk». Kübar ka pole mitte ainult kirjanik, ta veel veab rõivabrändi Ellen Richard ja aitab kaasa Intsikurmu festivalile, aga arvab, et kõige eksperimentaalsem on ta ikka kirjutajana.
«Carmenike kreemitas oma närtsinud jalgu ja mina imetlesin iga viimast piiska, mille musike suutis lõppeva elunatukesega kehasse määrida. Võrratu olevus! Kidur ja kortsus, aga milline naine. Haapsalu rõvedas keskkonnas nagu vikerkaar. Käisime raudteejaamas istumas. Täiesti kohutav kogemus. Carmen Electra nuttis ja mina lohutasin. Sõime tükikese pitsat ja jõime rummi. Tema sõrmkübarast, kondiste hallide kätega üritas sõõmu suhu ajada. Mina kuivatasin lõuaalust ja kirjeldasin ümbrust. Valetasin maad ja mered kokku, sest ega tema silm enam eriti ei seletanud. Vahepeal tegin rongi hääli ja rääkisin võõras keeles, katsusin manada pilti mõnest imekaunist Saksamaa raudteeplatvormist. Carmenikese unistus oli ikka Euroopas surra. Rääkisin ja ilustasin, musi vist juba magas ning kui hotelli jõudsime, pakkisin ta padjapüüri ja ümisesin vaikselt laulukest.»
