Kihuta nüüd tähtede poole, Olaf, nii et maa must! Meie täname!

Olaf Suuder 1990. aastatel raadioajakirjanikuna. Foto: Tiit Blaat/Delfi Meedia/Scanpix

«See ka veel,» ütles saatejuht Olaf Suuder ühel õhtul peale uudistesaate Reporter lõppu. Suuder oli jõudnud juba ülikonna argiriiete vastu vahetada ja valmistus koju suunduma, kuid saate eetrisse minemise eest vastutanud päevatoimetaja kaeblemisel ei paistnud lõppu. Oli üks neid kordi, kui täiesti kindlasti pidi kogu saade vastu taevast lendama.

Loomulikult ei läinud midagi nässu ja «Reporter» läks eetrisse, nagu ta seda juba aastast 2004 oli teinud. Kuigi tehnilisi võimalusi ja inimtekkelisi väljakutseid oli loodud üksjagu, nii et tegijatel kaadri taga oli terve aja hing kinni. Kui toimetaja siis veel kord ilmekalt (televisioonis on teatav dramaatika elementaarne) kõiki mittejuhtunud apsakate võimalusi ette luges, piisas ühest Suuderi rõhutatult rahulikkusega öeldud lausest – «See ka veel» –, et inimesed maha rahustada ja naerma ajada. Mitukümmend aastat televisioonis töötanud saatejuhti oli raske üllatada, ja tema rahulik olek, millega ta õhtuseid uudiseid luges, mõjus turvaliselt ja veenvalt.

Veenvust läks muidugi hädasti vaja, sest näiteks suviti meenutas «Reporteri» vabaõhustuudio kummalist vodevilli, kus ühes nurgas õõtsusid poolpaljad näitsikud, teises nurgas laulis Ivo Linna ning keset kaameraid ja juhtmeid hüpati saunast tünnibasseini. Ükskord oli saate alguseni jäänud mõni minut, kui «Reporteri» raudvara Reet Nõgisto jooksis nii õnnetult vastu kaamera teravat nurka, et sai sellega obaduse otsaette ja verd lahmas. Saatejuhi koha sisse võtnud ja suvisesse valgesse ülikonda rõivastunud Suuderil läksid silmad särama ja tahtis kohe haava üle vaadata. «Ma veel ütlesin, et sa oled ju valges, aga ta ei teinud sellest välja, ütles, et väike haav ja üks piste oleks vaja teha,» räägib Nõgisto. «Ilmselt oleks ta seda hea- meelega ise teinud, kui oleks aega olnud, aga siis pidi ta juba kaamerasse ütlema: «Tere õhtust, rõõm näha!».»