NÄDALA PLAAT ⟩ Leinapausilt naasnud elujõud

Juuni algul peetud Nürnbergi festivalil Rock am Ring astus Dave Grohl koos Foo Fightersiga 150 000-pealise publiku ette. Foto: daniel Reinelt/Imago/eibner-pressefoto/scanpix

Ütled Foo Fighters, mõtled David Grohl. Kuigi bändi moodustas Foo Fightersi esimesel omanimelisel kauamängival 1995. aastal kitarrist, trummar ja vokalist Grohl ainuisikuliselt, oli juba järgmisel plaadi «The Colour and the Shape» (1997) valmimise ajaks koos täiemõõduline rokkbänd, kus trummide taga oli Taylor Hawkins, kes möödunud aasta märtsis vahetult pärast 50. sünnipäeva Bogotás suri. Õigupoolest ilmus ka esimene Foo Fighters vahetult pärast Grohli Nirvana-kaaslase ja sõbra Kurt Cobaini varajast lahkumist ning eks ajalool ole vahel omadus ennast korrata.

Foo Fightersi 11. stuudioalbum «But Here We Are» ongi pühendatud Hawkinsile, kes oli lisaks sellele, et tegu oli suurepärase trummariga, Grohli parimaid sõpru, kui mitte isegi kõige parem. Hawkinsi varajane surm vapustas tervet bändi ning kõik mullused esinemised tühistanud Foo Fightersi tulevik oli mõnda aega rasvase ja kõleda küsimärgi all.

Jaanuaris teatas Foo Fighters, et hoolimata Hawkinsi surmast kavatsevad nad siiski bändina kokku jääda ja edasi tegutseda. Ametlikus teadaandes oli öeldud, et ilma Taylorita ei oleks neist kunagi saanud selline bänd. Ja ilma Taylorita nad teavad siiski, et edasi liikudes on nad nüüd teistsugune bänd. Milline on siis Foo Fighters oma üsna süngel, ent samas üheks oma karjääri parimaks peetud albumil? Lühike vastus oleks, et üldiselt nagu ikka, aga natuke teistmoodi.