ARVUSTUS ⟩ Meeletu otsib Saueaugul meelerahu

«Meeletu» peaosaline ehk nimetu tegelane Mina (Pääru Oja). Foto: Rebeca Parbus

Jaan Tätte «Meeletu» esietendus Linnateatris Eva Klemets-Kolditsa lavastuses 2005. aastal, Elmo Nüganeni film valmis 2006. Saueaugu teatritalus algab «Meeletu» proloog-loenguga. Tabav nipp, loeng ju nüüdisaegne (suhtlus?)vorm. Loengut peab peaosaline ehk nimetu tegelane Mina – Pääru Oja. Näitleja alustab justkui iseendana, täpsustab, et kui Tätte näitemängu kirjutas, oli sügav krooniaeg. Eesti kroone, ilusaid viiesajalisi, näeme hiljem metsas elava mehe kärmesti kõhnuvas rahakotis.

Lavastaja Margus Kasterpalu on näitemängu raaminud vaimukalt ja südamlikult. Avaloengus lendleb huumorisädemeid, Pääru Oja suhtleb publikuga sarmikalt ja vahetult, jõuab sujuvalt «Meeletu» avamonoloogini, kutsub partneriteks n-ö vabatahtlikke, kes mängumõnukalt ületavad näilise kohmetuseläve. Näiteks Vallavanema rolli saab endale taluperemees Kasterpalu.

Ja rändamegi Mina kannul metsa. Juuniõhtu on külm ja üllatavalt sääserohke, aga kogenud suveteatrivaataja kannab talvemantlit ja süda on soe. Kui pärale jõuame, raiub Pääru Oja puid, korraks kangastub Kivirähki «Eesti matus». Vorsti-Jüri isamajaks saab igati usutavalt väike vana ait, paokil ukseavast hoovab kodusust. Tekstis liidetakse korraks talunimed Tammejärve ja Saueaugu. Aida katusele viiv redel lisab kõrgusemõõdet, üksiklase kaaslaseks on metsapuud, hiljem süütab ta lõkke.