INTERVJUU ⟩ Saksofonist ja pedagoog Siim Aimla: ega džäss nüüd nii hirmus tõsine asi ole

Rütm on oluline: Siim Aimla oma Funk Bandiga esinemas. Foto: Sven Tupits

Sel nädalavahetusel hakatakse džässi kräššima. Laupäeval-pühapäeval peetakse Noorsooteatris esimest korda Tallinna laste džässifestivali Kräsh. Mis tähendab ka õpitube, kohtumisi ja vestlusringe. Arendatakse rütmitaju ja saadakse targemaks. Ja muidugi kontserte, ning neid on palju: villemdrillem, Kadri Voorand, Alika, Tanja Mihhailova, MUBA Bigband jne.

Rääkisime festivalist, džässist, rütmimuusikast, noortest, võimalustest ja võimatustest natuke Siim Aimlaga, saksofonisti, arranžeerija, džässi- ja funk-mehega, pikaajalise rütmimuusikapedagoogiga, kes on ühtlasi ka MUBA Bigbandi eestvedaja ja dirigent.

Kuidas teile Kräshi idee tundub?

Arvan, et iga idee on hea, mida tehakse noortele ja kus inimesed õpivad midagi tegema. Ajastuse mõttes on ta ilmselt pärast kooli lõppu ka kõige parem. Peaaegu samal ajal kui Visioon (eile ja täna Sauel ja Tallinnas toimuv noorte rütmimuusika festival – J. A.). Aga ehk jätkub osalejaid mõlemale.

Festival on nimetatud laste džässifestivaliks. Kui ma džässi peale mõtlen, siis tundub see eelkõige selline täiskasvanulik ja keeruline, ei käigi justkui lapsega kokku. Mida te sellest arvate?

Usun, et sedagi, nagu iga asja, saab teha mängulisemalt ja kergemalt. Klassikalise muusika puhul on ka ju publik vanem, aga muusikat hakatakse õpetama ikkagi noorest peale. See seeme tuleb külvata varakult. Ega džäss nüüd nii hirmus tõsine asi ole. Improvisatsioonilisus on ilmselt see, mida lastesse süstitakse. Ise tegemise ja ise loomise rõõm, mis džässis on kõige olulisem. Koosmäng ja läbi selle improviseerimine, mille käigus õpid muusikat natuke paremini ja sügavamalt tundma.