NÄDALA LUULEKOGU ⟩ Legende metsahõimude nägemustest ja nostalgilisest Pariisist

Hasso Krulli luulekogu saab ilmselt olema kulka aastapreemia tänavuste nominentide hulgas. Foto: Margus Ansu

Hasso Krulli luule oleks nagu rännak sellesse aega, mil Pariisi tänavatel üürgab saksofon. Keskaegse linna väikestest kohvikutest kostab progressiivse maailma filmimuusika, vana Gerry Mulligan võtab välja baritonsaksi ja heli joonistab ellipsoidi triumfikaare kohale.

Hasso Krulli luule on nagu hilissügise hämarus Montmartre’i kannikese õies. Gallia väikelinna tuled kustuvad üksteise järel. Kõikjal sulalumi. Äärelinna viib vana kriuksuv tramm, selles linnas asub Saint-Germaini kohvik, kuhu kogunevad kuulsused. Kõigepealt tuleb vanaks jäänud Paul Valéry, kellelt Hasso Krull on võtnud teosele moto. Sealt tuleb ajaloolane Le Goff, sealt filosoof Althusser, vasakult tubli õpilane Macron, paremalt kunstnik Charlie Hebdo. On näha veel ka Habermast, tema taga Derridad mootorratta seljas.

Unenägu? Võib-olla. Kuid Krull oli humanitaarinstituudi õppejõud, seetõttu ongi ta allakirjutanu jaoks poeetiline või kaleidoskoopiline nagu luuletus leheküljel 42. 1991. aastal kirjutas ajaleht Rahva Hääl, et humanitaarinstituut peab oma loenguid peaaegu kapis. See oli vale, ei pidanud kapis.