/nginx/o/2023/02/23/15158158t1h41b5.jpg)
Kolmapäeval, 14. juunil kell 18.00 toimub Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses Rejected Gallery avaüritus ning vestlusring Kaupo Kikkase, Marko Mäetamme ja Sandra Jõgevaga. Kuulame, millised on nende isiklikud kogemused tagasilükkamiste või äraütlemistega ja kuidas nad nendega toime tulevad. Vestlust juhib projekti Eesti kuraator Toomas Järvet.
Mida tunneb kunstnik, kui tema töid ei osteta, sest ta ei kavatse veel ära surra? Või fotograaf, kui kuraator tema portfoolio maatasa teeb? Mida teha, kui kirjastus ei julge Teie uut raamatut välja anda, sest eelmine ei saavutanud planeeritud müügiedu?
Ajaloolisest, 19. sajandil Pariisis toimunud ametlikult tagasi lükatud kunstiteoste näitusest «Salon des Refusés» inspireeritud Rejected Gallery viskab kinda äraütlemist ümbritsevatele tavapärastele narratiividele. Isiklikke, ausaid, valusalt puudutavaid, aga ka humoorikaid lugusid jagades püüab platvorm heita valgust tagasilükkamise emotsionaalsele mõjule, tõstatades rea küsimusi.
Kas sellised äraütlemised murravad südame ja võtavad motivatsiooni või võib see olla hoopis millegi uue loomise katalüsaatoriks? Kas äraütlemisest tekkinud valu või pettumus kaob kunagi? Kuidas? Kas oleks abi, kui püüaksime tagasilükkamist või avaldamisest keeldumist ümber hinnata, aidates üksteisel ja ühiskonnal laiemalt mõista, et see on iga loovprotsessi loomulik osa?
Näiteks näitusel üleval Kadri Kõusaare filmist, mis ikka veel oma aega ootab. «Olen juba üle kümne aasta püüdnud teha kuulsal Skandinaavia romaanil põhinevat filmi, mis keerleb intrigeeriva armukolmnurga ümber ning kulmineerub mõrvaga. Olen selle kümne aasta jooksul teinud veel kolm filmi, aga Nordic noir’i idee jääb mind millegipärast kummitama,» alustab Kõusaar oma lugu tagasilükatud filmist.
Kõusaar meenutab, kuidas filmi ideed komisjoni ees kaitsma pidi. Üks otsustajatest, filmirežissöör, asus Kõusaare filmi lahti mõtestama. «Tema jaoks oli arusaamatu, kuidas selline suhe võiks toimida nagu filmis kujutatud on. Miks on seksikas, ilus ja tark 25-aastane naine koos kuulsa ja nägusa, kuid endast poole vanema, 50-aastase mehega?» seisab Kõusaare jutustuses.
Kõusaar jätkab: «Ma arvasin, et need suhted lihtsalt juhtuvad, kuid otsustaja leidis, et see on ebareaalne, sest ta polnud kunagi olnud koos endast nii palju noorema naisega. Samuti seadis ta kahtluse alla naise motiivid. Kui see ei ole ülepeakaela armumine tema poolelt, siis miks ta on selles suhtes? Seda naiivsust oli valus vaadata, kuid ma ei saanud olla sarkastiline, sest ta oli žürii liige ja mina pidin viisakas olema.»
Kõusaar toob välja, et žürii liige arvas, et film ei tööta, sest meespeaosa peaks olema küünilisem ja julmem, sest hetkel temas teravust ei olnud. Teine autoriteetne komisjoni liige nõustus, öeldes, et keegi ei taha seda kirjanikuks saanud peategelasest hädaldamist vaadata.
Režisöör toob võrdluse: «Minu peategelane on beetatüüp, kuid komisjon küsis, miks ta pole alfa. See on sarnane sellele, kui mul oleks olnud blond peategelane, kuid minult oleks küsitud, miks ta pole brünett. Või räägib teie film ohvrist ja keegi ütleb, et see peaks olema agressorist.»
«See teeb haiget, kui kogu kriitika taandub mõistmatusele ning see tegi seda enam haiget, haavas mu enesekindlust, et rahastus anti viiele filmile ning kandideerimas oli seitse. See tähendas, et lisaks minu filmile jäi ainult üks film veel valikust välja,» lõpetab Kõusaar.
/nginx/o/2022/05/02/14522884t1h013e.jpg)
Rejected Gallery Eesti kuraator ja lugude koguja Toomas Järvet sõnab näituses kõneledes: «Peame loovisikutena õppima rohkem lahti laskma, et oma loomingu või eluga laiemalt edasi liikuda, ja valikuid tegema, kuhu oma energiat suunata. Äkki peaks endalt küsima, kas iga projekti ja ideega on vaja nii-öelda läbi seinte minna. Kindlat valemit muidugi pole, sest piisavalt on näiteid, kus mõni loovisik on oma tõrjutud visiooni edasi viies ja sellesse viimase veretilgani uskudes lõpuks ka läbi murdnud.»
Veel saab veebiplatvormil rejected.gallery lugeda arhitekt Ott Kadariku kogemust eitava vastuse saamisega. Kadariku lugu puudutab umbes 15 aasta tagust aega, kui Tallinnas oli Lutheri kvartali arhitektuurikonkurss. Tegemist oli Eesti Kultuurkapitali konkursiga, mis tähendas maksuvaba auhinnaraha ning peaauhinnaks oli suisa 250 000 krooni (tänases vääringus 16 000 eurot).
Kadariku sõnul oli see aeg, kui toonane arhitektuurifirma, kus Kadarik töötas, tegi viimaseid hingetõmbeid. Igaüks oli juba oma asjadega edasi liikunud, seda siis mõne kolleegiga paaris või täiesti üksi. Ühel õhtul istusid kolm kolleegi, Kadarik ning tema kaks kolleegi Villem ja Mihkel tühjas kontoris ning kõigil oli plaan konkursist osa võtta. Kadarik koos Villemiga, Mihkel üksi. Oli viimane õhtu enne tähtaega ja Mihkel lõpetas töö, laadis selle printimiseks serverisse ja läks koju. Aga Kadarik ja tema paarimees pingutasid poole ööni. «Peale seda võtsime külmkapist kaks pudelit külma valget veini ja hakkasime jooma. Muidugi olime väsinud, olime kaua tööd teinud ja meil oli tohutu pingelangus, sest töö oli lõpuks tehtud,» jätkab Kadarik jutustust.
Kadariku sõnul tuli õhtu edenedes ja veini vähenedes suurepärane idee Mihkli töö serverist alla laadida, et näha, mida ta esitleb. «Vaatasime Mihkli tööd, teritasime oma keelt, kommenteerisime tema kirjavigu, õõtsusime ja kiitlesime valjult ning see oli väga lõbus. See naljakas lause siin ja see kummaline maja seal,» kirjutab Kadarik.
Kadariku sõnul oli ta peaaegu konkursi unustanud, kuni talle tuli tänaval vastu tuttav, kes oli olnud konkursi žüriis. Tuttav oli Kadarikule vihjamisi teada andnud, et võitjad kuulutatakse homme välja ning hetkel on viimane aeg oma vaim ette valmistada ja kindlasti kohal olema.
«Olime Villemiga täiesti kindlad, milles asi ja miks me sinna minema peame. Planeerisime juba vaba suve, kuna olime kindlad, et pärast auhinnaraha kättesaamist ei pea me kuude kaupa tööd tegema,» kirjutab arhitekt.
«Järgmisel päeval läksime autasustamistseremooniale, ka Mihkel tuli seltskonda. Ma polnud ammu nii rõõmsas tujus olnud. Siis kuulutati välja auhinnad ja loomulikult selgus, et me Villemiga ei saanud midagi ja Mihkel võitis üksi kogu konkursi. Me ei saanud isegi ergutusauhinda ega midagi. Meie töö lihtsalt lebas seal, hooletusse jäetud, seina ääres. Täielik null. Sai selgeks, et suvi pole vaba. Vastupidi, Mihkel sai vaba suve ja ehitas selle raha eest Muhu saarele majakese. Meie kõrkus ja Mihkli mõnitamine oli saanud õiglase tasu. Me olime selle enda peale kutsunud ja oleme selle ära teeninud. Kuigi olime muidugi pettunud, sest pidime suvi läbi töötama, et kuidagi ellu jääda,» lõpetab Kadarik oma loo tagasilükkamisest.
/nginx/o/2018/09/27/11451626t1h3862.jpg)
Veebiplatvormil rejected.gallery on mitmekesine ning põnev valik Põhjamaade ja Balti autorite äraütlemislugusid, millest igaüks pakub ainulaadset vaatenurka. Kunstnikest sportlasteni ja fotograafidest kirjanikeni – Rejected Gallery paljastab emotsioonid ning väljakutsed, millega loojatel tuleb kokku puutuda, kui rahastajad, kuraatorid, galeriid, vanemad, produtsendid, kliendid ja palju teised lükkavad tagasi ideid, teoseid või projekte. Neid lugusid jagades on platvormi eesmärk edendada empaatiat, julgustada dialoogi ja pakkuda lohutust neile, kel sarnaseid tagasilööke kogeda tuleb.
Rejected Gallery kutsub inimesi ja organisatsioone jagama oma äraütlemislugusid ning panustama toetava ja empaatiavõimelise kogukonna loomisesse, aitamaks mõista, et tagasilükkamine ei määra inimese väärtust.
Eestist on tänaseks oma loo rääkinud Andres Maimik, Annika Haas, Andri Luup, Eve Mutso-Oja, Kadri Kõusaar, Kaupo Kikkas, Liisu Arro, Mall Nukke, Marko Mäetamm, Mati Karmin, Margus Tamm, Martin Lazarev, Märt-Matis Lill, Ott Kadarik, Paul-Erik Rummo, Peeter Laurits, Peeter Sauter, Sander Mölder, Sandra Jõgeva, Maria Faust.
Tutvu kõigi lugudega aadressil rejected.gallery
/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)