Neeme Järvi: ega seal riigikogus vist palju arusaajaid inimesi pole

Neeme Järvi Estonias. «Riigikogud vahetuvad iga nelja aasta tagant, neil pole uut kontserdisaali vaja, aga ERSO-l on vaja,» räägib ta. Foto: Sander Ilvest

Maestro Neeme Järvil tuleb tihe suvi. Homme juhatab ta Haapsalus galakontserti, vähem kui nädal hiljem Estonias suvekontserti, juulis ootab muu hulgas ees loomulikult igasuvine Pärnu festival ja suve lõpus/sügise alguses kaks Gustav Mahleri sümfooniat, üks võimsam kui teine.

Kohtume Estonias, sest kus mujal. Kui ütlen, et igaks juhuks prooviks meie vestlust lindistada, sest ega inimmälu saa usaldada, soovitab Järvi mul ikka üle vaadata, kas patareid töötavad. «Need kipuvad vahel tühjaks minema.»

7. juunil sai ta 86. Tööhoog on tal olnud muidugi legendaarne. Plaate on vist salvestanud rohkem kui keegi teine. Nüüd küll ütleb olevat natuke tempot maha võtnud. «Sellest ajast, kui olen olnud ERSO aupeadirigent, olen natuke vaiksemalt võtnud. Olen mõelnud, et kui Eestis läheb külmaks, siis kaon jälle soojale maale. Ja kui Eestis läheb soojaks, siis tulen siia.» See soe maa on muidugi Florida.

Ta ütleb, et siht peab olema silme ees ja kui midagi teeb, peab see olema midagi globaalset. Kui Neeme Järvi ütleb «siht», siis jääb mulje, et H-tähti on selles sõnas vähemalt viis, selles on raudset tahtekindlust. «Kuna ma olen juba vana inimene,» ütleb ta, kuid mõtleb kiiresti ümber. «Ei, ma ei ole vana, olen eakas. Kuna olen juba eakas inimene – eakas ei ole vana –, siis peavad asjad olema läbi mõeldud.»