KULTUURIS KUUM ⟩ Vabadus olgu värviküllane! Tartu tänavakunstnikud vallutasid Šotimaa linna
17. juuni 2023, 00:01
Uuendatud 22. aprill 2024, 10:27
- Edward von Lõnguse sülearvutiga siili leiab nüüd Aberdeeni rahvarohkelt peatänavalt
- Festivali abil on tinahall Aberdeen muutunud linnaks, kus nautida tänavakunsti ja mõista selle mõju
Šotimaa linn Aberdeen on tänavakunstifestivali Nuart eestvedamisel sirgunud maailma tänavakunstipealinnaks. Tänavu seadsid šabloonide, värvipihustite ja hea tujuga end seal sisse Tartu tänavakunstnikud, kelle tööd särasid peatänaval avatud näitusel.
Šotimaa ühte suurimasse linna Aberdeeni neljapäevasele reisile lennates meenusid mulle paratamatult Bob Dylani laulusõnad: «Sinikellukesed leegivad seal, kus Aberdeeni veed vulisevad…». Kuigi sõnaosavimal rokipoeedil õnnestus see linn tõlgendada kaunis salapäraseks, liigub igapäevane elu 200 000 elanikuga Aberdeenis samasuguses tempos nagu kõikjal mujalgi: inimesed tõttavad päevast päeva tööle, paljud veedavad õhtud pubis (ühe silmapaistvamana mõjub Aberdeenis kindlasti jumalik joogiparadiis SOUL, mis rajatud peatänaval Union Streetil endisesse kirikusse) ning otsivad hingekosutust mere äärest, mis paljude jaoks jääb jalutuskäigu kaugusele.
Mind kui Aberdeeni külastavat eestlast lõbustasid muidugi kõik Suurbritannia klišeed. Näiteks võib mitmelt tänavanurgalt leida Oasise hitte esitava tänavalauliku ning kõigis söögikohtades pakutakse šoti rooga haggis‘t, mida Aberdeenis osatakse isegi pitsaks vormistada. Kohalikega lähemat tutvust tehes pole aga raske näha nende armastust oma Graniidist Linna vastu, mida müürivad lõputud viskivabrikud.
Aberdeeni lausa lämmatavalt halle fassaade (ma ei tee nalja, Aberdeen on hallim kui tormipilvedega täidetud taevas!) on aidanud läbi aastate elavdada kõrgelt hinnatud tänavakunstifestival Nuart Aberdeen. Festivali abil on Aberdeen sirgunud maailma üheks märgilisemaks linnaks, kus nautida eriilmelist tänavakunsti ning mõista, milline on selle mõju linna väljanägemisele. 2017. aastast alates igal aastal peetud festivali raames kingivad maailma põnevamad tänavakunstnikud aberdeenlastele nii suuri kui ka väikseid seinamaale ning osalevad elavas arutelus tänavakunsti rolli üle linnas.
Tere, härra politseinik!
Seekordne Nuart festival kestis 8. juunist 11. juunini ja oli märgilise tähtsusega Eesti jaoks. Union Streetil avatud näitusel «Hello, Mister Police Officer» esitlesid oma loomingut Tartu tänavakunstnikud Stina Leek, Kairo, GUTFACE ja Eesti oma Banksyks ristitud Edward von Lõngus.
Rändav näitus «Hello, Mister Police Officer», mis avab väljaspool Eestit akna Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnaks valitud Tartusse, alustas teekonda laias maailmas õigupoolest juba mullu suvel Berliini Haus Schwarzenbergist. Näituse viisid ringi rändama Tartu tänavakunstifestival Stencibility, mille eestvedajad on Kadri Lind ning Sirla.
Osalemine Aberdeeni Nuart festivalil on aga veelgi suurema tähtsusega, sest maailma mõistes väikese Tartu parimad tänavakunstnikud leidsid pilvises mereäärses linnas kohtumispaiga maailma tänavakunsti tippudega. Enamgi veel, näituse avamisele Union Streetil renditud ruumis põikasid sisse mitmed Aberdeeni inimesed, kusjuures üks kohalik vanaproua mainis mulle, et võtab festivalist osa igal aastal ning tuli eestlaste näituse avamisele telefoni saadetud märguande peale.
Näitus sai nimeks «Hello, Mister Police Officer» Tartu tänavakunstnike oma kogemusest, selgitas mulle avamise eel kuraator Kadri Lind.
«Iga tänavakunstniku elus tuleb ette hetk, kui ta töötab tänaval ja järsku ilmub kohale politseinik, kes küsib: «Mida sa siin teed? Miks sa õues oled?» Kunstnikul tuleb hakata selgitama, et ta joonistab. Ja miks ta joonistab. Ta peab põhjendama, mida see linnale annab. Ta peab põhimõtteliselt politseiniku ära rääkima, sest tema eesmärk on teos lõpuni teha,» ütles Lind.
«Selliseid lugusid oleme kunstnikelt aastaid kuulnud. Mõtlesime, mis võiks olla näituse kontseptsioon. Omavahel ideid põrgatades pakkus Kairo naljaga välja, et võiksime väljendada hetke, kui politseinik tuleb kunstnikule ligi ja talle peab viisakalt ütlema: «Tere, härra politseinik!». Selle me pealkirjaks valisimegi,» jutustas Lind.
Politseinikud, muuseas, on Aberdeenis nii ülevoolavalt sõbralikud, et ilmselt tahaks nad tänavakunstnikuga kokku sattudes ise värvipihusti haarata ja teha mõne väikese seinamaali sellest, milline piin on politseiniku jaoks taltsutada südaööl pubist välja kakerdanud viinaninasid.
Linnu sõnul kajastab näitus, mis tunne on olla tänavakunstnik just Tartus.
«Inimesed on harjunud nägema tänavakunsti suurlinnades. Tartu on seevastu väike armas puust linn, mille eripäraks on suur ja aktiivne, üle kümne aasta tegutsev tänavakunstiringkond. Ja uusi kunstnikke tuleb muudkui juurde. Tänapäeva maailmas on see üpris erakordne. Kui suurlinnades näeb enamasti uhkeid seinamaalinguid, siis meie esindame just rohujuuretasandit,» ütles Lind.
Ehkki šotlaste jaoks mõjub Tartu kindlasti kummaliselt kauge ja tabamatu linnakesena, tõstatas «Hello, Mister Police Officer» Nuart festivalile kohaseid sümboolseid küsimusi selle kohta, millistel viisidel tänavakunst linnaruumi ilmestab. Näitus väljendab minimalistliku Tartu šabloonkunsti eeskujul, kuidas ühes väikeses Eesti linnakeses on aastaid kollektiivina tegutsenud kunstnike grupp, kes on linna isikupärase omaloominguga rikastanud ning astunud seeläbi dialoogi nii üksteisega kui ka linnaelanikega.
Sageli ootamatutes kohtades õitsele puhkev tänavakunst kõneleb ühtlasi demokraatlikust viisist, kuidas loomeinimesed vahendavad oma sisemaailma avalikult oma elukeskkonna kaudu, väljaspool kunsti konventsionaalseid piire. Mitmepäevase rammestava tööga loodud massiivsed seinamaalid, aga ka väiksemad šabloonteosed on vahendustasuta antud kogukonnale, kellelt oodatakse vaid arusaamist, et kivi- või puitsein võib loomeinimesele olla vabastav lõuend.
Et Aberdeeni peatänava Union Streeti kaudu kulgeb suurem osa selle nafta- ja sadamalinna liiklusest, leidis «Hello, Mister Police Officer» endale ideaalse väikese kodu, sest avamise ajal oli juhuslike möödakäijate huvi lööva nimega näituse ning selles esile toodud linna vastu märgatav. Avamisel osutus seltskond nii kirevaks, et ühe tunni sees sattusin juttu puhuma nii Simpson Buglassi, Eesti Vabariigi aukonsuliga Aberdeenis, kui ka ühe Aberdeenis elava depressiivsevõitu luuletajaga, kes iga päev Ukrainast ühe luuletuse kirjutavat ja loomingu müügitulu Ukrainasse saatvat.
Mõistagi osalesid «Hello, Mister Police Officeri» avamisel Tartu kunstnikud ise, kes mõtlesid ilmselt avamise ajalgi õhinaga eesootavate päevade peale, sest nad said kutse ka Aberdeeni majaseintele šabloonkunsti kandma minna. Aberdeenis veedetud päevadel pakkusidki mullegi kõige rohkem rõõmu ringkäigud, mille ajal sai festivali ajaks kohale tulnud kunstnikke töötamas näha.
Tänavatest saab kunstigalerii
Selliseid tänavakunsti-ringkäike võib ette võtta igaüks igal ajal, aga eriti sobiv on selleks Nuart, kui avaneb võimalus kunstnikke töötamas näha. Tuleb vaid tänaval haarata mõnelt festivali vabatahtlikult spetsiaalne Nuarti linnakaart, kuhu on märgitud nii uhiuute kui ka eelmistel aastatel valminud seinamaalide asukoht. Ajades sõrmega kaardil järge ning uudistades ükshaaval valmivaid seinamaale, saab samasuguse kogemuse nagu mõnes kunstigaleriis. Nuartil toimub see kõik aga avalikus ruumis värske õhu käes, kus hooletult liigeldes võib, tõsi küll, kogemata sisse tormata Oxfami raamatupoe või Marks & Spenceri poe suunas kiirustavale Aberdeeni elanikule.
Nuarti linnakaardi põhjal ette võetud ringkäigul avanes mul võimalus näha muljet avaldavaid uusi seinamaale, mille tegemiseks tõusevad maailma parimad tänavakunstnikud tõstukitega kümnete meetrite kõrgusele, muutudes värvipottidega varustatud hiiglasteks Aberdeeni tänavate kohal.
Kui minu lemmikuteks tõusid Prantsuse kunstnik Murmure’i kolossaalne veekotti vangistatud kuldkala ning Portugalist pärit Tamara Alvesi sügisene naisenergiast pakatav portree, siis suuremad muusikasõbrad said tänavu Nuartil nautida ka Radioheadiga töötanud Stanley Donwoodi ning Sex Pistolsi märgilised albumikaaned loonud Jamie Reidi töid. Teisisõnu, Aberdeeni kogunesid igast maailma nurgast kunstnikud, kes vallutasid kohalikke halle kiviseinu oma isikupärase visuaalse märgisüsteemiga, kuid tegutsesid ühe kollektiivina ühiskonda edasi viiva eesmärgi nimel.
Tamara Alves, muuseas, on üks uue põlvkonna naistänavakunstnikke, kes jättis Skene Streetil maalimise korraks katki, et viia mind tõstukiga kõrgele Aberdeeni tänavate kohale ja näidata mulle oma lummavat seinaportreed lähemaltki. Maali nime «Iga lill näib põlevat iseenesest» sai ta Virginia Woofilt. Alves näeb lilli palava armastuse ja naiste õitsemise metafoorina, sest kui kunstis on naist läbi aegade sageli kujutatud lamamas ja alandumas, annab tema oma loomingus naistele kontrolli tagasi.
/nginx/o/2023/06/15/15391854t1h2c3e.jpg)
Sarnaselt võimestavalt mõjuvad New Yorgist pärit kunstniku Caledonia Curry ehk Swooni tööd. 8. juunil toimunud festivali avamisel pidas ta publiku ees maha pika vestluse kuraatori ja kultuurikriitiku Carlo McCormickiga – mehega, keda võis silmata ka meie kunstnike näituse avamisel.
/nginx/o/2023/06/15/15391850t1h9ab8.jpg)
Swoon tõusis 11. septembri rünnakute järel üheks esimeseks oluliseks naistänavakunstnikuks ning on praeguseks jõudnud nii filmitegemise kui ka suurte ruumiliste installatsioonideni, luues isikupäraseid «Eedeni aedu» marginaliseeritud ühiskonnagruppidele.
Eesti kunstnikud Aberdeeni tänavatel
Oma seinamaalide loomiseks suuri kollaseid tõstukeid usaldavate tänavakunstnike kõrvale mahtusid maapinnal Tartu kunstnikud, kes said oma tööde jaoks Aberdeenis ise seina valida. Need, kes plaanivad tulevikus Aberdeeni külastada, võivad leida Edward von Lõnguse kuulsa sülearvutiga siili rahvarohkelt peatänavalt, Union Terrace’i pargi äärest, enam kui sajandivanuse William Wallace’i kuju lähedalt.
Seevastu aastaid Tartus Supilinnas tegutsenud kunstnik Kairo põikas Union Streetilt varjulisemale Diamond Streetile, kus kandis enda kaubamärgiks saanud kirevad maasikad ühe teise tänavakunstniku varasema töö kõrvale.
«Tänavakunstnikuna toimetan Aberdeenis teistmoodi, kui harjunud olen. Tartus kasutan šabloone harvem, aga kuna siin on vähe aega ja kipub olema kiire, teen oma maasikasõõre, mida eelmisel aastal tegin Berliinis,» selgitas Kairo, kes oli oma värvid ja šabloonid lõuna ajal Diamond Streetil päikesekuuma seina äärde maha seadnud.
Kui Nuartil tehakse enamasti kõrgeid seinamaale, mille imetlemiseks tuleb lausa teisele poole teed minna, võluvad Kairot ennekõike väiksemad vormid. «Hoian silma peal kleepsukultuuril, mis ei tundu siin olema nii vilgas kui Tartus. Tundub, et siin pestakse neid maha, kuid kaheks nädalaks proovin kleepsudega valitseda vähemalt Union Streetil.»
Kairo, GUTFACE’i, Stina Leegi ja Edward von Lõnguse töid võib nüüd leida kõikjal üle Aberdeeni, sealhulgas Aberdeeni kunstigalerii lähedal Schoolhill Streetil, Broad Streetil, Rosemounti viaduktil ning isegi linna taga. Juhuslikud möödakäijad, kes märkavad Edward von Lõnguse siili, Stina Leegi sürreaalseid lilli või Kairo maasikaid, ei oska seejuures aimatagi, et need pärinevad pisikese Eesti linna Tartu tänavakunstnikelt. Need tööd on mitu korda erksamadki kui leekivad sinikellukesed Bob Dylani laulus.
Hello, Mister Police Officer
- Tartu tänavakunstnike rändnäitus Šotimaal Aberdeenis
- Kunstnikud Stina Leek, Edward von Lõngus, Kairo ja GUTFACE
- Tänavakunstifestivali Nuart raames
- Osa «Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024» programmist «Elu ja keskkond»
- Korraldas Tartu tänavakunstifestival Stencibility, mida juhivad Sirla ja Kadri Lind