/nginx/o/2023/06/15/15393030t1h6899.jpg)
Imbi Paju värske teos «Kirjanduskliinik» on ühtaegu nii teoreetiline kui praktiline katse rakendada humanitaaria kullavaramu terapeutika vankri ette ning pakkuda inimesele seeläbi lepitust iseenese, tegelikkuse ning ajalooga.
Imbi Paju värske teos «Kirjanduskliinik» on ühtaegu nii teoreetiline kui praktiline katse rakendada humanitaaria kullavaramu terapeutika vankri ette ning pakkuda inimesele seeläbi lepitust iseenese, tegelikkuse ning ajalooga.
Elame ajastul, kus valitseb seisukoht, et inimene vajab pidevalt ja progresseeruvalt päästmist iseenda käest. Ent ühtlasi elame ajal, mil näib, et isiksuse (ja teda ümbritseva sotsiaalse reaalsuse) teravate nurkade silujana on rahvameditsiini klassikalised vahendid – nagu näiteks alkohol, irratsionaalsel hirmul baseeruv usk jumalasse, rämpstelevisioon, dionüüsiline vägivald, kehakultuur, hallutsinogeenid, looduslähedane elustiil jms – kaotamas oma maagilist mõju.
Aga mida nende asemele pakkuda? Kuidas peaks praegusaja inimene oma hingekese eest hoolt kandma? Kuidas hoidma end psühhofüüsiliselt üha uute kannatuste tarbeks töökorras?