ARVUSTUS ⟩ Vanamoodsus, mis peegeldab ühiskonda

Anna Trelli skulptuur «Anna Trell» paviljoni sisehoovis. Foto: Paul Kuimet

Hoolimata sellest, et kevadnäituse tööd on iga kord uued ja erinevad, on näituse formaat läbi aastate üsna samaks jäänud. Üldmulje tuletab läbivalt meelde 1970. aastaid. Selles suhtes on väga sobilik, et sel aastal toimub kevadnäitus Lasnamäe paviljonis.

Paljudele pole selline vanamoodsus mokkamööda, aga arvatavasti peegeldab kunst selleski ühiskonda: meie tänane moodne ühiskond ei ole oluliselt midagi muud kui seitsmekümnendate oma, ja seega pole ka imekspandav, et on säilinud tollele ajale omane kommunikatsioonikeel. Kunstnike meelest on selles ikka veel midagi väljendada ja ka inimesed on sellega harjunud. Võiks öelda, et kevadnäitus on selline institutsioon nagu kooliaktus või laulupidu. Suures plaanis on tegu kordustega, detailid võivad paljastada midagi muud.

Žürii liige ja kunstihoone kuraator Tamara Luuk väitis, et tänavuses väljapanekus ei teki korduvaid mustreid, see mõjub otsekui üleskutsena näitust mitte tervikuna vaadata – kevadnäitusel ei ole teemat, see on lihtsalt kogumik töid. Aga inimese aju ei ole selline, inimese aju otsib mustreid ja tähendust, ning kes otsib, see leiab. Näitusel on väga ilmselt keskne teos, see paikneb paviljoni sisehoovis, selleks on Anna Trelli kolmefiguuriline akrüülvaigust skulptuur «Anna Trell», kolm eri vanuses halli karva alasti naist mängivad seal ringmängu.