Kuhu kosmilisse prügikasti poetada oma subjektsuse stardipakett?

Jaan Kaplinski oma kodus Tartus 2021. aasta 15. jaanuaril, nädal enne oma 80. sünnipäeva. FOTO: Antti Häkli Foto: Antti Häkli

Jaan Kaplinski kolm viimast, algselt vene keeles kirjutatud ja avaldatud luulekogu, mis ilmusid nüüd Märt Väljataga tõlgituna eesti keeles, kujutavad enesest autori poeetilisi hüvastijätukirju elule ja iseenesele.

Maise elu lõpp, mis saabus Jaan Kaplinski (1941–2021) jaoks kaks suve tagasi, pole takistanud teda olemast uudiskirjanduse turul jätkuvalt aktiivne ja aktuaalne. Viimase jooksva aasta jooksul on lugejate ette jõudnud tema mahukad kirjavahetused Tõnu Õnnepalu ja Kadri Kõusaarega ning viimati tõlke vahendusel ka kolm viimast luulekogu.

Ehkki Kaplinski püsis aastakümneid klassikalise luulekaanoni ja luuletaja sotsiaalse rolli suhtes kriitilisel distantsil, oli ta läbi elu siiski eelkõige luuletaja, pealegi veel paljude (nagu nt siinkirjutaja) meelest üks parimatest parimaid, kes meil üldse olnud. Samas hakkab tema bibliograafiat vaadates silma, et ta ei avaldanud viimase veerandsaja aasta jooksul ühtegi läbinisti eestikeelset uut luulekogu.

«Öölinnud, öömõtted» (1998) oli eesti, soome ja inglise keeles, «Sõnad sõnatusse» (2005) eesti ja vene keeles ning «Taivahe heidet tsirk» (2012) lõunaeesti keeles. Umbes 2010. aastast alates kirjutas Kaplinski üksnes vene keeles ja kokku viie kogu jagu tekste: «Valged ööliblikad» (2014), «Wegeneri naeratus» (2018), «Kolmas raamat värsse» (2018), «Teiste jõgede taga» (2021) ja «Tiivulise sõrme jälg» (2022). Neist kaks esimest jõudsid Katrin Väli ja Aare Pilve vahendusel eesti keelde 2018. aastal, kolm viimast Märt Väljataga tõlkes eelmise aastavahetuse paiku.

Vene keeles kirjutamine oli Kaplinskile iselaadne kapriis, mis tekitanud eesti keelt emakeelena rääkivates lugejates kestvat hämmingut ning seni veenva vastuseta jäänud küsimusi. Ehkki Kaplinskil puudus vähimgi kohustus oma teguviisi avalikkusele selgitada, on ta seda otsapidi siiski teinud (nt blogipostitustes, raamatu «Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus» eessõnas ning mõnedes intervjuudes). Tunnistan, et minu silmis pole ükski neist selgitustest olnud eriti veenev.

Püsivaks osutunud kapriis

Reaalne elu on sageli veidram kui väljamõeldised, täis uskumatuna näivaid paradokse. Jaan Kaplinski keelevahetus on üks selliseid. Ehkki kõik teadsid, et Kaplinskilt, sellelt patoloogiliselt siseopositsionäärilt, võib oodata kõike, ei suutnud ilmselt keegi kujutleda, et tema, venestamisvastase «40 kirja» (1980) algataja ja sõnastaja, läheb poeedina kolmkümmend aastat hiljem vabatahtlikult, manifestatiivselt ja pöördumatult üle vene keelele, pealegi selle – väidetavalt ainuõige ja ainuvõimaliku – sammu eest enesele igal võimalusel avalikult õlale patsutades ning õnne soovides.

Luulekogu «Wegeneri naeratus» ühes tekstis kirjutab ta: «Vene keel kui hea meel mul on et sa olemas oled / et mul on pelgupaik on koht kus hingata / täiel rinnal olla peaaegu ma ise» (lk 128, tõlkinud Aare Pilv).

Kaplinski kapriis osutus ülimalt ja üllatavalt püsivaks: ta jäigi luulet vene keeles kirjutama ja avaldama. Põhimõttelist seisukohavõttu võib näha ka asjaolus, et ta ise oma venekeelseid tekste enda (ja valdava osa oma püsilugejate) emakeelde tõlkida ei soovinud. Mis lõi ühtlasi suhteliselt haruldase olukorra, kus kodueestlasest autori ilukirjanduslikku teost tuleb kohaliku raamatuturu tarbeks teistel eesti keelde tõlkida (luulest mina varasemast sellist juhust ei teagi, proosas on vastav pretsedent olemas Mart Sanderi romaani «Lux Gravis ehk Raske valgus» (2017) näol).