Janika Kronberg: Andres Männiku suurim teene Eesti kultuurile

Andres Männik Foto: Videokaader / Kogu me lugu

Tutvuse eest Andres Männikuga võlgnen tänu Hellar Grabbile, kes 2003. aastal kutsus mind külla ja appi oma arhiivi korrastama Washingtoni külje all asuvasse Alexandriasse. Et saaksin rohkem ka New Yorki näha, oli Grabbi korraldanud mulle öömajad Long Islandil Kalle Vellenurme ja Manhattanil Andres Männiku juures.

Grabbi meenutas seejuures Männiku suurimat teenet eesti kultuuri ees, milleks tema sõnul oli koos Mardi Valgemäega Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumängu» inglise keelde tõlkimine ja Broadwayl lavale toomine. Valgemäe oli sellest varem kirjutanud ja muud ma tollal eriti ei teadnudki.

Ja kas tean praegugi? Õhtused ja hommikused jutuajamised esimesel kohtumisel või ka hiljem tema kodus või kuskil pubis, kus istusime tema töökojas valmistatud baarileti taga, on mälus jäänud fragmentideks, milles korduvad mõned nimed, sündmused ja motiivid. Männik oli sündinud ja üles kasvanud Tartus Kastani tänava majas, ja mäletas ka käike läheduses asuvasse, tollal Eesti Rahva Muuseumi koosseisu kuulunud Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi, kus töötas tema ema. Sama maja oli mu töökohaks aastail 2005–2015. Juunis 2008 saime Vallo Kepi ja Triinu Ojamaaga temalt Eesti Majas videolindile mälestusi kohtumisest Henrik Visnapuuga Saksamaa põgenikelaagris.

Juttude sekka pudenes alati ka muid mälestusi ja tähelepanekuid pagulusest, kohatud inimestest, New Yorgi kunstielust ja eriti teatrist – ja kõike seda pidanuks kohe ja rohkem talletama, jäädvustama. Mulle sai harjumuseks helistada talle aastavahetustel nii, et tervitasin Uues Maailmas elavat Andyt Vanast Maailmast ja uuest aastast. Neil kohtumistel ja telefonikõnedes püüdsin teda ikka ärgitada oma elulugu või mälestusi kirjutama – olgu siis eesti või inglise keeles –, aga üsna tulemusteta. Ka säilinud e-kirjad jäid fragmentaarseiks.

Viimati kohtusime sügisel 2018, kui ta oli pärast pikka eemalolekut esimest korda Eestis ja see käik sattus samale ajale Hellar Grabbi peiedega. Männik võttis sõna ja kõneles Grabbist kui marueestlasest, kellel tema teada ei olnud Ameerikas teistest rahvustest sõpru. Ta ise oli täiesti teist masti mees, kes tundis end koduselt New Yorgi mitmekultuurilises õhkkonnas, nautis rahvusvahelist kunstialast suhtlemist, kuid jäi samal ajal ka Eesti patrioodiks. Nii oli üheks tema viimaseks korduvalt väljendatud sooviks «Tuhkatriinumäng» New Yorgis uuesti lavale tuua.

Tol viimasel kohtumisel rääkis Männik rõõmu ja elevusega, kuidas ta oli leidnud üles ja tutvunud oma tütre Diane Rosenblumiga, kes on edukas kunstnik USA läänerannikul. See sobis talle. Ma tahan uskuda, et huvitava elu elanud Andres Männik oli õnnelik inimene. Sest ta oli seda kõigiti väärt.