Suvitusromaan – kas suvine kaaslane või suve aseaine?

Ketlin Priilinna suvitusromaan «Rosete kirjutab romaani» on ladus ja lobe lugemine. Foto: Erakogu

Nüüd on see siis lõplikult kohal: pikad päevad ja valged ööd. Suvi! Ja koos sellega karjuv kohustus puhata, lõõgastuda, pidutseda, ringi trippida, nautida kuumusrammestust, anda järele kergemeelsete seikluste kutsele oma rahutuks muutunud hinges, olla veel kord vallatu ja noor. Või siis püsida toas (või vähemalt varjus) ning lugeda asendustegevuseks raamatuid, mida seni pole jõudnud või viitsinud?

Iga tõeliselt žanriteadlik ja kohusetundlik kirjandussõber loeb suvel suvitusromaane. Suvitusromaan on ilukirjanduse alaliik, millelt ootame ja eeldame lugejatena eelkõige päikselisi ja palavusest pakatavaid lehekülgi, kaugenemist argisest olmest, loodus- ja maalähedust, kergelt eksootilist miljööd, operetlikku elurõõmu ja seikluslikkust, särtsuvat romantikat ning mõõdukal moel erootikat – ehk kõike seda, mida iga sellise inimese elus, kes leiab suvel vabatahtlikult romaanide lugemiseks aega ja huvi, kardetavasti parasjagu napib.

Kirjastuse Hea Lugu raamatusarjas «Suvitusromaan» viimati ilmunud Ketlin Priilinna «Rosete kirjutab romaani» on otsapidi kõike seda. Selle sisus lähevad kaks neljandasse elukümnendisse jõudnud üksikemast kooliõpetajat koos koolieelikutest lastega suveks Tallinnast Rapla lähedale maale suvitama.