KULTUURIS KUUM Peegelpilti söövitatud elu – graafika tõusud ja mõõnad läbi viimase kuue kümnendi

Maria Arusoo
, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja
Copy
Concordia Klar, «Aadam ja Eeva», 1971. Eesti Kunstimuuseum.
Concordia Klar, «Aadam ja Eeva», 1971. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepaško

Kumu näitusel «Läbi su silmaterade musta kuru» on vaatluse all kümne naisgraafiku teosed aastaist 1960–1980. Tegu ei ole mitte ülevaate-, vaid sissevaatenäitusega. Kuraatorid on omavahelisse dialoogi asetanud Concordia Klari, Silvi Liiva, Aili Vindi, Naima Neidre, Marje Üksise, Marju Mutsu, Kaisa Puustaki, Marje Taska, Vive Tolli ja Mare Vindi varajase loomingu.

Viimase kuuekümne aastaga on kunstis ja ühiskondlikus pildis paljugi muutunud. Muu hulgas on vahetunud riigikorrad ja poliitilised ideoloogiad ning sellesse aega mahuvad ka murrangulised muutused kunstiväljal.

Nõukogude süsteemi kokkukukkumise ja Eesti taasiseseisvumisega üheskoos muutus radikaalselt ka kunstiväli. Kunstiajaloolane ja kuraator Eha Komissarov on rääkinud, et 90ndate kunstimaastikku iseloomustas tugev vajadus teha järsk pööre ja võtta uus fookus, jätta kõrvale kõik (nii vormis kui sisus), mis kuulus endisesse süsteemi. Nabanöör tuli läbi lõigata, et olla maksimaalselt võimeline suhestuma ümbritseva kaasaja ja uue ühiskondliku korraga.

90ndad tõid endaga kaasa iha uute meediumite ja väljenduslaadide järele, mis jättis graafika kui aeglaselt muutuva, väga tehnilise ja aeganõudva meediumi esiti tagaritta istuma. Eks oma mõju oli ka sellel, et graafika oli nõukogude perioodil austatud ja laialt levinud meedium, mis selle uues tegelikkuses jalge alla tallamise või teadliku kõrvaleheitmise võimalikuks tegi. Graafika ei olnud kaasatud taasiseseisvunud riigi uue kunstivälja südikasse eneseloomesse ning aastaid jäi see ehk kuratoorsetest narratiividest pigem välja, sest tung värske järele oli nii tugev, et ei lubanud märgata ja kaasata traditsioonilisemaid kunstiväljendusi.

Tagasi üles