Eesti on looming. Eestlus on pühendumus

Mari Kalkuni laulu «Sata, sata!» esitus tänavusel noorte laulupeol. Foto: Eero Vabamägi

Need kaks, looming, sh eneseloomine, ja pühendumus, tõusid üldistama XIII noorte laulu- ja tantsupidu.

Nagu kõik laulupeod, alates esimesest 1869. aastal; alates Eesti Vabariigi esimesest, 1923. aastal toimunud üldlaulupeost, mille sajandit me nüüd samuti tähistasime, ja lõpetades tänavusega, mis tähistas kuuekümne aasta täitumist esimesest laste- ja noorte üldlaulupeost 1962. aastal – kõik need on oma olemuselt olnud maagilised riitused. Need algavad tule süütamisest nagu olümpiamängudki. Nad sisaldavad endas rongkäiku otsekui palverännakut pühasse paika – ja lauluväljakustki saab sel hetkel püha paik oma nõlval kasvavate tammedest hiiepuudega. Ja kui koorid tõusevad laulukaare alla, tõusevad nad otsekui altarile. Iga laul, iga muusikapala, mis sealt väljakule voogab, kujutab endast armulaualeiba eestlaste rahvuskehandist ning piisakest meie ühisest verest.

Maagilise riituse läbi luuakse või kutsutakse esile iga laulupeolise, laulja, mängija ja vaataja hinges üks eriline reaalsus, kestku see vaid mõned loetud tunnid. Ja see teistsugune reaalsus leiab vastastikuse võimenduse. Läbi kõigi meelte ja üle vaimusildade – nagu nüüd tantsupeo nimigi «Sillad» kõlas – jõutakse psühhedeelse seisundini, mida need, kes eestlaste laulupidusid kõrvalt näinud või sellel esmakordselt viibivad, kogevad imena.