/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
/nginx/o/2015/08/23/4414607t1h0317.jpg)
2. juulil suri Eesti dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator, paljude muusikafilmide autor Dorian Supin, avaldab Arvo Pärdi keskus järelehüüdes.
Suri erakordne Eesti muusikafilmide režissöör
25. septembril 1948 Leningradis sündinud, kuid juba paariaastaselt perega Eestisse siirdunud Dorian Supinist kujunes äratuntava käekirjaga režissöör, tänu kellele on filmilinale jäädvustatud hindamatuid kaadreid helilooja Heino Ellerist, Valentõn Sõlvestrovist ja Arvo Pärdist.
«Arvo Pärdi abikaasa Nora Pärdi vennana pääses ta Pärdile lähemale kui ükski teine režissöör, kujutades teda koduses ümbruses helilooja, abikaasa, isa ja vanaisana,» seisab keskuse Facebooki postituses.
«Nendevahelise suhte kohta on Dorian Supin öelnud: «Arvo tunneb mind ehk isegi paremini kui ma ise. Ta usaldab meid, kui me filmime.»,» jätkatakse avalduses.
Selle usalduse pinnalt valmis lausa kolm isiklikku, tundlikku ja ääretult delikaatset filmi: «Siis sai õhtu ja sai hommik» (1989), «Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale» (2002) ning «Arvo Pärt – Isegi kui ma kõik kaotan» (2015).
Järelehüüe jätkub: «Neis filmides seadis Supin oma eesmärgiks avada Arvo Pärdi kui inimese ja helilooja sisemaailma, asetades ennast kui režissööri tagaplaanile ja liikudes muusikakriitik Immo Mihkelsoni sõnul otsekui kikivarvul kaameraga, püüdes oma kohalolekuga mitte rikkuda pilti, mida näeb ja teistele edastab.»
«Arvo Pärt hindab Dorian Supini tehtud portreefilme kõrgelt: «Dorian oli kõige delikaatsem režissöör, keda ma tean, temaga oli hea koos töötada. Mul on alati olnud kerge vaadata tema tehtud filme, nad ei rõhu mind tagantjärele.»»
Dokumentaalfilmide režissöör ja operaator Dorian Supin on sündinud 25. septembril 1948 Leningradis. 1950. aastal kolis perekond Eestisse, kus Dorian Supin lõpetas keskkooli ja Tallinna muusikakooli. Kõrghariduse sai ta Leningradi põllumajanduse instituudist, mille lõpetas 1971. aastal taimekaitse erialal.
Aastatel 1975 kuni 1997 töötas ta Eesti Telefilmis operaatori assistendi, filmioperaatori, režissööri ja stsenaristina. 1997. aastal asutas Supin filmitootmisfirma Kakskümmend Neli, praeguse nimega Minor Film, samuti on ta 1998. aastal asutatud filmistuudio F-Seitse üks osanikest.
2002. aastal nimetas Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital aasta parimaks dokumentaalfilmiks «Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale», 2013. aastal pälvis tema film «Heino Eller. Quinta Essentia» Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali missioonipreemia. Dorian Supini viimane film «Arvo Pärt. Isegi kui ma kõik kaotan» valmis 2015. aastal.
Kokku valmis Supini käe all üle 40 filmi.
/nginx/o/2015/08/23/4414597t1h3e7d.jpg)