/nginx/o/2023/12/16/15784560t1ha6f7.jpg)
Kes on kunagi käinud Viljandi Pärimusmuusika Festivalil, võib umbes ette kujutada, mida pean silmas, kui ütlen, et mõnes mõttes on Tuska lihtsalt Viljandi folk gooti subkultuuri esindajatele, emodele, muidu karvastele ja masohhistlikele, kes ei pelga rahvamasse, kõrvulukustavat lärmi ning mõningaid pool-vägivaldseid kiiremaid tantsuringe.
Iseloomustab säärast linnafestivali paratamatult see, et kõik on lähedal ning nelja ja omavahel ruudu moodustavat lava eraldab kõige rohkem sada sammu, mida võib soovi korral võtta kui soojendusrada eelseisvaks kestvusalaks, mida tund aega üksteise vastu põrkamist ja hõõrumist ning vajaduspõhist trügimist vältimatult tähendama kipub. Ehkki festivali kohta, mida väisas kolme päeva jooksul väidetavalt suisa 63 000 metali-fänni, mis kusjuures on 1998. aastast saati toimunud festivali külastajarekord, oli Tuska erakordselt efektiivselt organiseeritud.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)