Maailm täis muusikat, müstikat ja kütkestavaid küsimärke

Haruki Murakami 2021. aastal. Foto: PHILIP FONG

Praegusaja ilmselt kõige kuulsama Jaapani kirjaniku Haruki Murakami jutukogu «Ainsuse esimene isik» heliseb muusikast rohkem kui mõni kahe ja poole kilone rokientsüklopeedia ning võib olla hea sissejuhatus neile, kes pole varem selle põneva ja lummavalt kummalise autori loominguga kokku puutunud. Loomulikult on see klassikaline Murakami ning mingil juhul ei pettu selles ka vanad fännid.

Kaheksa reaalsuse ja ebareaalsuse piiril balansseerivat lugu, mis on jutustatud minategelaste suu läbi meenutusena, kõnelevad peamiselt armastusest ja surmast ning neid kõiki põimib pehmelt, kuid kindlalt kokku muusika.

Murakamile ei meeldi, kui kõik on selge ja lahterdatav, ning nii kõneleb ta ka muusikas eri stiilidest, alustades klassikast ja džässist ning lõpetades popiga. Ta ei kiirusta ütlema, kas tegemist on tema isiklike mälestustega või on need otsast lõpuni väljamõeldised. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal.

Muusika on Murakamile midagi märksa enamat kui pelgalt helide kogumik. See on kui salakäik sügavamatesse tunnetesse ja mõtetesse. Muusika kirjeldused on laetud intensiivsete aistingutega ning loovad seoseid mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Nii on see lühijuttude kogumik muusikasõpradele tõeline maiuspala.