Nädala intervjuu ⟩ Loomelinnaku looja põgeneb kasumi eest

Kuigi suur osa loomelinnaku hoonetest seisis looduse meelevallas aastaid, soosivad tugevalt ehitatud hooned – kui oli vaja kahetonnist põrandaplaati, aga ainult kuuetonnised olid, siis pandi need – juurde- ja pealeehitusi. See oli abiks näiteks Fotografiska renoveerimisel. Foto: Madis Veltman

Telliskivi Loomelinnak on nagu omaette linn keset Tallinna – küll selle vahega, et selles linnas ei ela kedagi. Mis samas ei tähenda, et siin inimesi poleks, vastupidi. Peaaegu 20 aastat kasvanud ja arenenud kogukondliku linnaku olulisim märksõna ongi loomulik areng, usub loomelinnaku juht – kas võiks ehk öelda linnapea? – Jaanus Juss.

Me seisame pimedas koridoris, mille õhk on niiske justkui džunglis. Koridor on kõrge, just nagu kunagises tehasehoones oodata võiks, ning ka kohati seintelt varisenud krohv meenutab nõukaaegu. Siis vajutab Telliskivi Loomelinnaku juht Jaanus Juss nupule ning aegamisi hiilib hiidpikka ruumi valgus. Peaaegu kohe – tilk!-tilk! – hakkab kõrgelt lae alt suurtele metallpannidele silksatama ka veepiisku. Veepisarate langemisest tekib muusika ning silmi sulgedes võiks end kujutleda sootuks teise aega ja kohta. Helikunstiteos kannabki pealkirja «Dystopian rainforest» – düstoopiline vihmamets.

Kuid me oleme Tallinnas, kesklinna, Kalamaja ja Pelgulinna kohtumiskohas, Loomelinnaku nime kandvas hoonetekompleksis, mis meenutab isegi džunglit, kuid siiski teisel moel.