Suri Milan Kundera

Milan Kundera Foto: Tyhn

Suri Tšehhi päritolu kirjanik Milan Kundera, kes on kõige enam tuntud oma romaani «Olemise talumatu kergus» poolest.

Eile, 11. juulil 94-aasta vanusena Pariisis surnud Milan Kundera saab nüüd teada, kui kerge on taluda mitteolemist. Kundera oli romaanikirjanik, näitekirjanik, luuletaja ja esseist ning ta sai 20. sajandi teisel poolel tähtsaimaks Tšehhi kirjanikuks, keda tunti kogu maailmas.

Kundera sündis 1. aprillil 1929 Tšehhoslovakkias Brnos ja emigreerus Prantsusmaale 1975. aastal pärast tagakiusamise ohvriks langemist, kuna kritiseeris Nõukogude sissetungi Tšehhoslovakkiasse ja rahvaülestõusu verist mahasurumist. Pärast emigratsiooni ei naasnud ta enam kodumaale isegi pärast Raudse eesriide langemist. Tšehhoslovakkia võimud keelasid tema raamatud ja võtsid kirjanikult kodakondsuse. Alates 1980. aastate keskpaigast kirjutas ja avaldas ta oma teoseid prantsuse keeles.

Milan Kundera tuli kirjandusse luuletajana – 1950. aastatel ilmusid tema luulekogud «Inimene: avar aed» (1953) ja «Monoloogid» (1957) ning poeem «Viimane mai» (1954).

Eesti publiku ette jõudis Kundera esmalt näitekirjanikuna, kui Eesti Draamateatris esietendus 1963. aasta kevadel tema näidend «Need, kelle käes on võtmed» (1960). Ühtlasi on ta kirjutanud näidendid «Eksitus» (1969) ning «Jacques ja tema isand» (1981).

1963. aastal ilmus tema esimene vihik «Veidrad armastuslood», mis jõudis 1965. aastal tõlkes eesti keelde pealkirja all «Naljakad armastuslood», 2011. aastal ilmus eesti keeles «Veidrate armastuslugude» kolme vihikut koondav tõlkekogumik (kordustrükk aastal 2020).

Hiljem kujunes Kundera nii Tšehhi kui ka maailma kirjanduse suurkujuks peamiselt romaanikirjanikuna. Temalt on ilmunud kümme romaani, mis kõik tõlgitud ka eesti keelde: «Nali» (1967, e k 1991), «Elu on mujal» (1969, e k 2009), «Hüvastijätuvalss» (1972, e k 1998), «Naeru ja unustuse raamat» (1979, e k 2014), «Olemise talumatu kergus» (1984, e k 1992, 2000, 2017), «Surematus» (1988, e k 1995), «Aeglus» (1995, e k 1998), «Identiteet» (1998, e k 2007), «Teadmatus» (2000, e k 2006) ja «Tühisuse pidu» (2014, e k 2016). Ühtlasi on eesti keeles ilmunud tema esseed «Romaanikunst» (1986, e k 1998) ja «Eesriie» (2005, e k 2008).

Milan Kundera proosateoseid iseloomustab realistlik kujutamislaad ning väljapeetult irooniline hoiak. Karakteriloome põhineb enamasti mitte kirjeldustel, vaid dialoogil. Tema varajased teosed uurisid muuhulgas totalitarismi tragikoomilist mõju indiviidile, hiljem tegeles ta ühtlasi paguluse, identiteedi, surelikkuse jm teemadega. Väga palju – ning enamasti talle omases kergelt sarkastilises stiilis – on Kundera kirjutanud sugudevahelistest romantilisest ja seksuaalsetest suhetest.

Miljan Kundera teoseid on eesti keelde vahendanud Lembit Remmelgas, Leo Metsar, Tanel Lepsoo, Triinu Tamm, Leena Tomasberg, Pille Kruus, Küllike Tohver, Tiina Jaksman ja Martin Kala.

Milan Kundera suhted oma sünnimaa ning sealse rahva ja kultuuriruumiga püsisid aastakümneid vastastikuliselt valulised. Selle pikemat kirjaldust ja analüüsi võib lugeda Katrin Pautsi raamatust «Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad» (2020).

Oma elu viimastel aastakümnetel hoidus Kundera intervjuude andmisest ning püüdis igati takistada oma proosateoste adaptsioone filmistsenaariumiteks ja näidenditeks.

Kunderat on peetud üheks 20. sajandi teise poole maailma parimaks proosakirjanikuks, kes ei võitnud kunagi Nobeli kirjanduspreemiat (kirjandusvälistel põhjustel olid tema võiduvõimalused kogu aeg püsivalt madalad).