NÄDALA FILM ⟩ Peapaela- ja neooniajastu printsid, kes ei saanudki kuningaks

Moe- ja popiikoonid Andrew Ridgeley (vasakul) ja George Michael kuulsuse tipul aastal 1984. Foto: Phil Loftus/Capital Pictures

Režissöör Chris Smithi muusikadokumentaal «Wham!» esitab pinnapealse popnostalgilise heatujuversiooni 1980ndate esimese poole legendaarsest popduost, kuhu kuulusid George Michael ja see teine noormees, kes polnud George Michael.

Küllap on nendel, kel oli juhus veeta 1980ndate algus teismeliste noormehena, kohati juba pisut tuhmuvas mälus teatava traumana ere mälestus selle aja kaunitest tütarlastest, kes reeglina kandsid rahakoti vahel võimsa blondeeritud juuksepahmaka, seksikalt pruntis huulte ja niiskete pruunide silmadega George Micheali fotot. Wham!-i-maania imbus kõikjale jõudva tsüklonina isegi läbi raudse eesriide – vaatamata sellele, et meil puudus vähimgi võimalus vahetult osa saada selle popifenomeni leivanumbrist ehk kontserdist.

Kõigest kaks stuudioalbumit teha jõudnud duo oli 1980ndate alguses üks maailma menukamaid kooslusi ja suurimaid teismeliste magneteid. Kes oskas toona midagi kummalist näha selles, et täismehed esinevad tuhandeid kiljuvaid teismelisi täis tuubitud saalides lühikestes pükstes, välgutades põlvi ja karvaseid kintse, ning liibuvates piimvalgetes maikades?