Kuni mõtted saavad sõnadeks, sõnad unistusteks

Laval on Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Doris Tislar, Taavi Tõnisson ja Risto Vaidla. Intensiivsest ühtehoidvast ansamblimängust oleks ülekohtune kedagi eraldi välja tuua. Noorsooteatri «Hingest ja südamest» liikumisjuht on Hanna Junti. Foto: Sabine Burger

Kui vaatan kohvrivirnu Tapa raudteejaamas, põneval sopilisel teatrilaval, meenub esmalt Erika kiri Oskarile: Tammsaare romaani «Ma armastasin sakslast» lõpp, kus surm ja armastus imeligistikku. «Mina olin väikesesse kohvrisse pannud oma mõrsjaehted, sest ma tulin kodust välja, et veeta Teie seltsis oma esimene pulmaöö.»

Peagi mõtlen noore Indrek Paasi rongisõidule Mauruse kooli, pärast kodus loen üle, kuis vagunirattad hakkasid põrisema ja ainsaks reisiseltsiliseks oli ristamisi tugeva nööriga seotud kast.

Nõnda on Mirko Rajase lavastus «Hingest ja südamest» assotsiatsioonidele valla. Rajase ja Helena Läksi dramatiseeringus põimuvad tekstikohad Tammsaare teostest, vaatajale-lugejale abiks nimestik kavalehel, mis polegi ülemäära pikk, vaid tosin pealkirja. Kavalus peitub tõigas, et ainsatki nime laval ei lausuta – kui, siis saladusliku sosinaga.