ARVUSTUS ⟩ Kümme väikest sõdurpoissi surevad kaljusaarel

Kui suuremalt jaolt keskenduvad krimilood kurjategijale ning kuritööle endale, siis «Ja ei jäänud teda ka» fookuses on küsimus, kes on järgmine.  Foto: Kellerteater

On vähe tänamatumaid töid, kui lavastajal, kes võtab kätte ning otsustab suured kingad täita, nagu seda teinud Vahur Keller Agatha Christie «Ja ei jäänud teda ka» puhul. «Ja ei jäänud teda ka» on justkui kindla peale minek. Lugu on kõigile tuttav, ette antud struktuur sedavõrd tugev ning kindlatel jalgadel, et igasugune püüd ja väärveendumus, justkui oleks loo juures midagi «parandada», vaid määriks lisaks Agatha Christie meistriteosele ka lavastaja maine.

See teadmine peaaegu sunnib töötama puhtalt selle nimel, et Christie lavastusest kuuldes hauas külge ei pööraks. Aga kuidas jutustada lugu nii, et krimikuningannale au teha, ent seejuures säilitada nii teatrile ja lavastajale omane keel kui ka pakkuda lavastusele juurde midagi, mis poleks piinlik, rabe või kentsakas?

Kaheksa võõrast kutsutakse üksikule ja mandrist ära lõigatud saarele, kus on neid ees ootamas kaks teenijat ja enamiku jaoks eeldus, et millalgi saabub saarele ka keegi härra Owens, et oma külalised vastu võtta. Muidugi selgub üsna kiiresti, et kümme võõrast, kes nüüd eraldatud kaljusaarel lõksus on, pole seal sugugi põhjuseta ning kutsuja poolt on tehtud erakordselt kureeritud valik.

Kui õhtusöögi ajal hakkavad helikandjalt järjepanu kõlama süüdistused, üks rängem kui teine, peavad kümme võõrast kiiresti leppima arusaamaga, et mitte kõik neist ei näe järgmist hommikut ning oleks ime, kui ükski neist saarelt keha külge jäänud peaga, kirveta selgroos või kuulihaavata otsmikus lahkuda võiks. Kuid kes jääb ja kes ei jää? Ja kes selle üle arvet peab? On see kutsuja või keegi tundmatu, kes end kiviklibusele saarele peitnud on? Kuidas anonüümseks jääv kutsuja seda kõike teab? Ning mis veelgi olulisem – kuidas elada nii kaua, et järgmist hommikut näha?