Üksteist võimalust, mis kõik võib minna valesti

«Hellalt hoia mind» tegeleb ainsa defitsiidiga, mis meie elus veel on. Foto: Paul Kuimet

Tallinna Kunstihoone kuraatori Siim Preimani Lasnamäe paviljoni jaoks koostatud näitus «Hellalt hoia mind» tegeleb ainsa defitsiidiga, mis meie elus 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist veel on – hoidmise defitsiidiga.

Preiman kirjutab näituse saatetekstis: «Hirmu ja pahameelt tekitavad migratsioon, julgeolek ja toimetulek, looduskeskkonna häving ning muutuvad traditsioonid. Kuidas saaksime üksteist leida, kuidas saaks hoolitsus olla meie argipäeva osa? Miks peab alati aset leidma mingi kriis, et märkaksime teisi ja nende vajadusi?»

Pean tundma nüüd ja siin*

1990. aastate menulaulja Nancy hitilt laenatud pealkiri annab juba vihje, et oodata on mingit põlvkondlikku lähenemist, ühe põlvkonna vajadust vaadata sissepoole ja mõtestada lahti oma suhted. Preiman on sarnaste teemadega – võrdsem ühiskond, keskkonnahoid – tegelenud ka varem, kuid Lasnamäe näitus toob esimest korda tema töösse sisse kogukonna-aspekti, mis võib-olla on mõjutanud ka 11 kunstniku valikut: Bas Jan Ader, Agnė Jokšė, Morta Jonynaitė, Sandra Kosorotova, Keiu Maasik, Maija Mustonen, Marko Mäetamm, Sarah Nõmm, Hanna Piksarv, Mark Raidpere, Elīna Vītola. Neist kaks – Raidpere ja Kosorotova – on esindatud Lasnamäe-spetsiifiliste töödega, ehkki ka sisuliselt on need ühed esile tõusvatest töödest.