/nginx/o/2023/07/06/15439140t1ha406.jpg)
/nginx/o/2023/07/25/15479378t1h8e47.jpg)
Tallinna Kunstihoone kuraatori Siim Preimani Lasnamäe paviljoni jaoks koostatud näitus «Hellalt hoia mind» tegeleb ainsa defitsiidiga, mis meie elus 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist veel on – hoidmise defitsiidiga.
Preiman kirjutab näituse saatetekstis: «Hirmu ja pahameelt tekitavad migratsioon, julgeolek ja toimetulek, looduskeskkonna häving ning muutuvad traditsioonid. Kuidas saaksime üksteist leida, kuidas saaks hoolitsus olla meie argipäeva osa? Miks peab alati aset leidma mingi kriis, et märkaksime teisi ja nende vajadusi?»
Pean tundma nüüd ja siin*
1990. aastate menulaulja Nancy hitilt laenatud pealkiri annab juba vihje, et oodata on mingit põlvkondlikku lähenemist, ühe põlvkonna vajadust vaadata sissepoole ja mõtestada lahti oma suhted. Preiman on sarnaste teemadega – võrdsem ühiskond, keskkonnahoid – tegelenud ka varem, kuid Lasnamäe näitus toob esimest korda tema töösse sisse kogukonna-aspekti, mis võib-olla on mõjutanud ka 11 kunstniku valikut: Bas Jan Ader, Agnė Jokšė, Morta Jonynaitė, Sandra Kosorotova, Keiu Maasik, Maija Mustonen, Marko Mäetamm, Sarah Nõmm, Hanna Piksarv, Mark Raidpere, Elīna Vītola. Neist kaks – Raidpere ja Kosorotova – on esindatud Lasnamäe-spetsiifiliste töödega, ehkki ka sisuliselt on need ühed esile tõusvatest töödest.
/nginx/o/2023/07/25/15479379t1ha9cc.jpg)
Preiman on valinud näitusele valdavalt Ida-Euroopa kunstnikud, erandiks USAs kunstihariduse saanud hollandlane Bas Jan Ader, kelle teosega, mustvalge tummfilmiga «Olen liiga kurb, et sulle öelda» vaataja näitusesaali astudes esimesena kohtub.
Videos näeme kunstnikku nutmas ja nagu pealkirigi viitab, ei avalikustanud Ader oma kurbuse põhjust mitte kunagi mitte kellelegi. Nutvat meest on meie ühiskonnas kiputud pidama nõrgaks, kellekski, kellest on targem eemale hoida, mitte teda lohutada, hellalt hoida. Kindlasti oli see nii 1971. aastal, kui teos sündis; nüüdseks ehk on ühiskond rohkem harjunud mõttega, et ka mehed on inimesed. Ent teadmine, et kunstnik jäi mõned aastad hiljem kadunuks Atlandi ookeani ületamisel, mille käigus pidi valmima tema triloogia «Imetabast otsides» («In search of the miraculous») teine osa, lisab sellele vaiksele nutule veel mingi tähenduste kihi. Esimene emotsioon näituselt on seega kõike muud kui helge, mida muidugi võiski oodata.
Preimani vajadus hoidmise ja hoolimise teemaga tegeleda tundub lähtuvat küll hoopis hilisemast ajast kui 1970. aastad, võib-olla on see lihtsalt viide, et meie probleemides pole midagi täiesti uut. Aga hiljutised kriisid, eriti Covidi-kriis, on meile teravalt meenutanud inimeste haavatavust. Seda ka kohtades, mida oleme harjunud pidama kõige turvalisemaks. Kriisid on näidanud, millised ohud võivad varitseda inimesi nende oma kodus, kui raskelt kättesaadav on vaimne toetus.
Aga näitus osutab ka sellele – näiteks Keiu Maasiku «Kolm venda», mis käsitleb inimeste suhteid relvade ja vägivallaga nii füüsilises kui ka virtuaalses ruumis –, kui lihtsalt me olude muutudes hindame ümber seda, mis meie silmis on turvaline. Vaatasin sama teost aastal 2019 hoopis teise pilguga kui pärast Ukraina sõja algust, kui relva omamine ja selle kasutada oskamine ei tundugi enam nii kohutavalt absurdne, isegi võõristust tekitav.
Ent valdavalt on meie arusaam turvalisusest püsinud suhteliselt muutumatuna, kinnitavad eri kümnenditel valminud ülejäänud teosed näitusel.
Ehkki valitud kunstnikud käsitlevad ka ebatraditsiooniliste perekondade habrast olukorda, näib Preiman tööde valikuga tahtvat öelda ikkagi ennekõike seda, et isegi kui elad Ida-Euroopa ühiskonna ootustele täiuslikult vastavat elu – oled heterosuhtes, saad lapsevanemaks –, on loendamatult palju asju, mis kõik saavad minna täiesti valesti. Ja mitte keegi ei märka. Või ei usu, ei suuda uskuda.
Sa ju tead, et vajan sind
Kui keegi selles väites kahtleb, siis Marko Mäetamme siniste maalingutega Delfti dekoratiivkeraamikast inspireeritud akvarellisari «Meie issi on jahimees» (2011) veenab ta kindlasti ringi.
Seerias ristub Onu Remuse juttude iselaadne lapselik õelus tuumikperekonna mütoloogiaga. Näeme jahimeheks riietatud isa oma lapsi ja abikaasat mööda korterit taga ajamas ning ähvardamas. Pilte saadab poja perspektiivist kirjutatud luuletus, mis ei kujuta isa mitte vägivaldsena, nagu visuaal meile näitab, vaid lausa kangelasena.
/nginx/o/2023/07/25/15479382t1h6614.jpg)
See on õõvastav lugu, millele sekundeerib Mark Raidpere video «Pae tänava Playlist» (2013), mis oma leebel toonil esitatud tekstiga on mõnes mõttes veelgi õõnsam. Raidpere omalooline teos käsitleb kompromissitu avameelsusega suhet vanemate ja koduga. Video ees istudes mõtlesin sellele, kui kohutavalt tihti vabandab meie vanemate põlvkond oma egoistlikku käitumist sõnadega «aeg oli selline», nagu keelaks aeg või poliitiline režiim meil olla hooliv või tähelepanelik.
Raidpere videoteosest jäi kummitama tema ema hääl, mis rääkis täiesti emotsioonitult väikelapsega haiglas veedetud neljast kuust, mille jooksul sai ta vaid ühe vaba päeva kodus käimiseks, kusjuures kodu asus samas linnas, mitte Eesti teises otsas – 8. märtsi, kui lapse isa oli nõus veetma päeva oma pojaga. Alles video edenedes jõudis mulle kohale, et ema ei kasvatanud last üksi, ta vanemad elasid koos nii enne kui ka – ilmselt mitte ainult minu, vaid veel paljude üllatuseks – pärast neid nelja kuud.
Neid poegi, kelle isade «aeg oli selline, nii oli siis kombeks»-vabandused on viinud suheteni, kus vanematega suhtlemine on justkui raske ja ebamugav ülesanne, mida lükatakse edasi nii kaugele kui võimalik ja millest vahel ka kõrvale suudetakse hiilida, on terve Eesti täis. Sel teemal saaks ilmselt kureerida terve eraldi näituse, terve kunstifestivali. Ent samas – nagu Mäetamme seeriat saatva luuletuse kirjutanud poiss – ei mõista Raidpere oma vanemaid kuidagi hukka, see pole avalik kättemaks helluse ja hoolimise puudumise eest.
Igatahes on juba poole näituse peal selge, et meie hirmu ja pahameele säde ei ole idanema läinud sõdades ja migratsioonikriisides, see on tärganud meie enda köökides, magamistubades, koduaedades.
/nginx/o/2023/07/25/15479380t1h27dd.jpg)
Ja su juurde tee mind toob
Peaaegu et oma koduaeda, Lasnamäe serva pangapealsele, viib soovimatult tärkama läinud seemneid uurima Sandra Kosorotova, kunstnik, kelle «teosed on õrnad nagu maikellukesed, mis tärkavad vaatamata kurnavale ja raskele ajale», nagu Marika Agu kunagi väga tabavalt kirjeldas. Kunsti ja disaini vahealal töötav Kosorotova alustas poliitiliselt laetud teostega, näiteks tekstiilidega, mida sai kasutada nii sallina kui ka plakatina meeleavaldusel. Nii et pealtnäha keskkonnateemaline videoteos ei tegele muidugi mitte ainult keskkonnaga.
Videoteoses «Kas ma tohin siin kasvada?» liigub Kosorotova mööda Lasnamäed ja Piritat eraldavat pangapealset. Tekst on Kosorotova loomingus algusest peale suurt rolli mänginud ning ka selles videos põimib ta kolmekeelses minavormis jutustuses oma päritolu invasiivseks võõrliigiks tunnistatud Rakvere raipe omaga. Kosorotova alustab küll siinsest kontekstist, aga lõpuks kõneleb liikide suhetest kõige laiemas mõttes.
/nginx/o/2023/07/25/15479381t1h856e.jpg)
Umbrohi näeb võimalust seal, kus teised näevad kahanemist. Nad elavad seal, kus ükski teine taim ei taha elada. Nad on toit ja ravim teistele liikidele. Võrreldes mõne «ilusa ja kasuliku» kultuurtaimega ei ela nad sümbioosis inimestega, neil pole inimesi vaja, ja inimesed ei hooli neist. Seda siis mõne erandiga, näiteks nagu Kosorotova, kes näib nende seltskonda lausa nautivat ning leiab ikka ja jälle nendeni tee.
«Hellalt hoia mind» ei ole vaid need mainitud ja ka siinkohal mainimata jäänud – ent mitte vähem olulised – teosed paviljonis, näitust saatev publikuprogramm koosneb performance’itest, vestlustest ja töötubadest, kus käsitletakse hoolitsuse ja vastutuse küsimusi nii kunsti kui ka ühiskonna perspektiivist.
Paraku ei jõudnud ma avanädalavahetuse publikuprogrammi sündmustest osa võtta, ent kunstihoonest välja astudes tabas mind rõõmus üllatus, nähes paviljoni ees naisi plakatitega «Kas eluvintsutused lõppevad?». Siiski, ikka on veel üks performance täna, oli minu esimene mõte – et siis sekund hiljem taibata: tegemist on Jehoova tunnistajate täiesti iseseisva aktsiooniga.
Aga küsimus, mille killuke Lasnamäe kogukonnast paviljoni trepil retooriliselt õhku viskas, oli tegelikult ju sama mis Preimanil. Paraku nendele küsimustele Lasnamäelt niisama lihtsalt ühte ja selget vastust ei leia.
* Vahepealkirjad on Nancy loost «Hellalt hoia mind»