Tour de France’i moraal: kes kannatab, see kaua elab

Viimaste aastate Tour De France’id on kujunenud taanlase Jonas Vingegaardi (kollases särgis) ja sloveen Tadej Pogačari mõõduvõttudeks. Foto: Thomas Samson

Pühapäeval lõppes spordisündmustest üks kaalukaim, kolm nädalat väldanud jalgrattavõistlus Tour de France, kus, nagu spordivõistlustel ikka, eraldati terad sõkaldest. Võitjaks tuli teist aastat järjest taanlane Jonas Vingegaard. Mõned nädalad enne võistlust ilmus Net­flixi dokfilm, mis püüdis näidata läbilõiget tipp­ratturite kehast ja meelest ning tegi seda õnnestunult.

Lapsepõlves oli rattasport mu kodukülas Luual üks põhilisi. Maadlus oli ka, aga jäi siiski varju. Luualt oli pärit ka ju üks Eesti tipprattureid, traagiliselt hukkunud Lauri Aus. Kui üksvahe hakati minu vanuserühma poisse kohalikku rattatrenni võtma, olin ma küll vist ainus, kes ei läinud.

Mõtlesin, et mis sinna ikka minna, kes see jaksab iga päev neid sadu kilomeetreid vändata. Parem hakkan kirjameheks. Lugesin hoopis ajalehtedest, kuidas Abdužaparov kiirendas või Indurain eraldistardist etapil Tour de France’i võidu vormistas, ja tundsin heameelt. Küll aga meeldis mulle käia rattabaasi juures lehest kogutud teadmisi nooremate ja vanemate rattahuntidega jagamas.