INTERVJUU ⟩ Allan Vainola: tundub, et punk sobib Eestisse

«Tulemustega võib tagasi vaadates rahul olla,» ütleb Sõpruse Puiestee 21 tegutsemisaasta kohta Allan Vainola. Foto: Raul Mee

Eestipärasus Sõpruse Puiestee loomingus ei ole otseselt taotlus, vaid sujuvalt tekkinud, ütleb ansambli kitarrist ja vokalist Allan Vainola.

Kunagi ammu-ammu, 1990. aastate alguses käis Andres Rooväli välja mõtte teha kerget elektroonilist muusikat, mis läheks laiadesse massidesse, kuid mille sõnum oleks varjatult sügav. Ja juba 2002. aastal alustaski tegevust ansambel Sõpruse Puiestee. Tänavu möödub 20 aastat nende esikplaadi «Mustale merele» ilmumisest.

Miks on Eestis nii palju punki? Miks tekkis selline traditsioon juba 1970. aastate lõpus?

Tundub jah, et punk sobib Eestisse, eriti muidugi 80ndatel, kui punkariks olemine oli sama, mis vastupanuvõitlus. Punk tuli algselt Inglismaalt ja oli täiesti uus nähtus. Noorte liikumine, kes olid jäetud hooletusse vanema, vastutava ja rikkama põlvkonna ükskõiksuse ja stagnatsiooni tõttu. Etapp, kus oma protesti või reaktsiooni sai välja näidata riietuse ja suhtumisega, oli geniaalne. Panid selga vanaisa ülikonna või vana traktoristi nahktagi, kaela koeraketi ja haaknõela, ja kõik läksid tänaval hulluks. Tegelikult said inimesed lihtsalt aru, et noored on kontrolli alt väljunud ega aktsepteeri nende seadusi. See sobitus ideaalselt ka Nõukogude Liidu tingimustesse