Usk, lootus, armastus. Aga tähtsaim neist on usk?

Merike Õim püüab luuletajana hoida iluehmatuste ning emotsionaalsete ja eksistentsiaalsete kirgastushetkede järelmaitsel kramplikult käest kinni, konserveerida need kogemused värssides. Foto: Kaido Vainomaa

Merike Õimu kuues luulekogu «Asjade alumine pool» kutsub märkama olemise imet ning ühinema tänutundes alandliku kummardusega Looja poole, osutades seeläbi tahtmatult õhukesele piirile kunsti ja (usu)propaganda vahel.

Otsides Merike Õimu (snd 1951) geneesile luuletajana kujundlikku paralleeli botaanikast – ja luulearvustuses ju ometi tohib? –, võime nimetada teda õigusega hiliseks puhkejaks ning hiliseks õitsejaks.

Tema debüüt «Väljakuid ja võlvikäike» ilmus 1985. aastal, kui autor oli juba neljanda elukümnendi keskpaigas, traditsiooniliselt «lüüriliseks» peetud eluetapi lõpusirgel. Merike Õimu kuuest kogust viis on välja tulnud viimase kaheksa aasta jooksul – ajal, mil suurem osa tema põlvkonnakaaslastest on pöördumatult minetanud loomingulise aktiivsuse (või kohati üldse igasuguse aktiivsuse). Merike Õim näib aga olevat produktiivsuse ja populaarsuse tipul. Või koguni tõusul?