ARVUSTUS Elmo Nüganeni lavastus Viimsi Artiumis: aksioomid, trianglid ja dissidendid

Helen Pärk
, krimikriitik
Copy
Tõnu Kaljuste (keskel) Polkovniku rollis dirigeerib hullumajakülastust nagu orkestrit. Kuigi võib näida, et ta ei tea, milline Ivanov on õige Ivanov, teab ta seda tegelikult suurepäraselt.
Tõnu Kaljuste (keskel) Polkovniku rollis dirigeerib hullumajakülastust nagu orkestrit. Kuigi võib näida, et ta ei tea, milline Ivanov on õige Ivanov, teab ta seda tegelikult suurepäraselt. Foto: Siim Vahur

Juulikuu keskel Viimsi Artiumis lavale jõudnud «Dissonantsed» on saanud õigustatult palju positiivset meediakajastust. Nüganeni värskeim lavastus köidab vaatajate meeli esimesest sekundist viimaseni ning jättes selle seejärel alateadvusesse settima veel mitmeks päevaks.

Sirglõik on lühim vahemaa kahe punkti vahel.

«Dissonantsed» (originaalpealkirjaga «E G B D F») on Briti näitekirjaniku Tom Stoppardi ning Ameerika helilooja André Previni 1977. aastal kirjutatud näidend kuuele näitlejale ja orkestrile. Ligi pool sajandit tagasi paberile ja partituuri jõudnud lugu sündis kahe mehe geniaalsest ideest luua midagi, mida varem polnud tehtud. Lõpptulemus, Eukleidese aksioomidest, muusikast, hullumeelsusest ning dissidentide saatusest inspireeritud lavateos mõjub tänases ajas ja ruumis hirmutavalt kaasaegsena. 2023. aastal on matemaatika algtõed jäänud samaks, orkestrid võluvad nootidest välja imelisi helisid, hullumeelsus kimbutab endiselt inimesi ning teisitimõtlejad on siiani üks diktaatorite suurimaid hirme.

Kolmnurk on geomeetriline kujund, mis on määratud kolme punktiga, mis ei asu ühel ja samal sirgel.

Sirglõigust kolmnurgaks muudab Stoppardi-Previni loo lavastaja Elmo Nüganen, kes suunab vaataja fookusesse need elemendid, mis kõnetavad tänast publikut nüüd ja praegu. Õpetaja segab matemaatikat poliitika ja mõjutustegevusega, mis viib tahtmatult mõtted lastele ja noortele suures naaberriigis, kus koolihariduse lahutamatu komponent on propaganda. Diktatuuririikides hoitakse endiselt teisitimõtlejaid vanglates ja/või hullumajades, et nende mõtted kongist/palatist kaugemale ei jõuaks. Ajalugu liigub mööda spiraali, seega võib oletada, et nende kongi- või palatikaaslaste valik on endiselt kellegi arsti või polkovniku kaval plaan dissidenti ümber kasvatada või õigesti mõtlema suunata või siis vähemasti korralikult hirmutada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles