INTERVJUU ⟩ Helilooja Sander Saarmets: mikromanageerimisega ei pea hulluks minema

Sander Saarmets Austrias mägede vahel, kus helid kõlavad teisiti. Foto: Ella Raidel

Eelmise sajandi keskpaigas mõtles üks Prantsuse kirjanik, et võiks kirjutada romaani, mis kirjeldab taime kasvamist reaalajas. See ei teostunud. Helilooja Sander Saarmets võtab midagi sarnast ette helidega.

Või noh, peaaegu. Festivali «Kammermuusika Fotografiskas» lõpukontserdil Late Night Modern tuleb homme ettekandele tema tunniajane improvisatoorne audiovisuaalne kontsert «Nature as Signals», milles ta kasutab ka taimede reaalajas tekkivaid bioelektrilisi signaale.

Kohtume Postimehe fuajees. Kõigepealt peame aru ühe taime ehituslike iseärasuste üle, mis meile silma hakkab. Siis joome kohvi. Saarmets ütleb, et talle meeldib eri kohtades kohvi juua. Nagu meeldib talle ka, kui ta muusika avaldub eri kohtades ja kontekstides. Augusti lõpus esitab ERSO kammerkoosseis klubis Hall tema teost «Wooden Temple». Ka selle ütleb ta olevat meeldiva. Otsustasime sinatada.

Oled sa suur loodusesõber? Lugesin hiljuti intervjuud kunstnikuga, kes ütles, et tahab ainult linnas olla, sealt ära üldse ei kipu.

Looduslik keskkond on mulle üsna mugav, aga samas ikkagi mingilt distantsilt. Ei kujuta ette, et telgiksin nädalaid kuskil tsivilisatsioonist väljas. Rohelusest ümbritsetud olla on väga hea, aga tsivilisatsiooni hüved on ka head. Oma loomingus ma otseselt loodusega ei tegele.