Let’s make Paistu great again!

Paistu enne Teist maailmasõda. Foto: Erakogu

Eesti on tihedalt täis inimestest ja jumalatest hüljatud külasid ja alevikke, kus veel aastakümnete eest käis aktiivne elu, ent millega praegune riigivõim on hädas nagu lits lapsega. Eesti Vabariik pole pärast iseseisvuse taastamist oma regionaalpoliitikas kunagi eriti varjanud, et sooviks ideaalis olla linnriik.

Ajal, mil taandumislahingute käigus kaovad maapiirkondadest järjest koolid, lasteaiad, perearstipunktid, postkontorid, konstaablid jms, on küladest ja alevikest kujunemas anakronism, seal elamisest omamoodi ekstreemsport ja äärmusliku eskapismi (aga ka pohhuismi) rafineeritud erivorm.

Sellega seoses meenub ansambli Pitsa mõne aasta tagune laul «Tahmanägu», mille refrään koosneb Eesti alevite ja alevike nimedest: Väike-Maarja, Mustla, Antsla, Vastseliina, Aruküla, Emmaste, Märjamaa, Sindi, Rakke, Vändra, Kadrina... Mis kõlab antud kontekstis – ja tegelikult vist igas mõeldavas kontekstis – kuidagi morbiidselt. Nagu surmamõistetute nimekiri. Loetelu neist, kel lootust ei ole.