JÄRELEHÜÜE ⟩ Ita Ever – aeg armastada

Andres Puustusmaa filmi "Kohtunik" esilinastus T1 Cinamoni kinos. Foto: Raul Mee

2017. aastal esietendus Eesti Draamateatris Anton Tšehhovi «Ivanov», lavastaja Uku Uusberg. Ita Everil näitlejateel juba kolmas «Ivanov». Varem on ta mänginud Sarrat (Maria Knebeli lavastus, 1971) ja Zinaida Savvišnat (Elmo Nüganeni lavastus, 1992). Nüüd siis igipõline Avdotja Nazarovna. Võrratu roll, tulvil mängulusti. 

Tšehhov ütleb tema kohta: ebamäärase elukutsega vanaeit. Everi hoiakuga passib paremini vanadaam. Elukutse: kosjamoor. Tõotab leida peigmehe leskprouale ja neiule: «Enne ma patuorikas mätta alla ei poe!» Kui veider, kohatu sõna tõlkija Ernst Raudsepal: patuorikas. Ever ütleb seda täie naudinguga. Provotseerivad krutskid ja ulakus on tema stiihia. Üks stiihiaid.

Paša Lebedev (Guido Kangur) ütleb Avdotjale, muheda huumori ja siira lugupidamisega: «Et sina, vana krõnks, ka iial alla ei vannu! Kolmkümmend aastat mäletan sind – ikka samasugune vanaeit!» Avdotja Nazarovna vastab bravuurikalt: «Ei mina oma vanust mäleta...!»

Everi mäng on kingitus. Nii publikule kui lavapartneritele. Ta lavaelus ristuvad vastandlikud meeleolud, põimuvad žanrid. See ongi Everi näitlejaloomus: kartmatus balansseerida komöödia ja tragöödia piiril, oskus mahutada ühte hingetõmbesse pisarad ja naer, distantseeruv grotesk ja hingestatud läbielamine.

Objektiivselt oleksid justkui lühikesed need Everi stseenid «Ivanovis». Aga iga lavahetk nii täidetud ja piiritu, et reaalaeg ei loe. Teda vaadeldes ärkavad mälestused Everi rollidest, nii koduteatri laval, ekraanil kui raadios. Teatrikunst püsib hetkedel.

Vaatan «Ivanovit» varakevadel 2020. Läheneb Eesti Draamateatri sajas sünnipäev, aastake jääb Ita Everi üheksakümnendani. Siin on Everi kodulava alates aastast 1953. Annab arvutada! Kümme aastat enne minu sündimist, mõtlen esimese hooga. Samas tunnen: ei, see kalender teatrivaatluses päriselt ei kehti. Tõsi, sünniaasta määrab mõndagi, miski ei asenda vahetult kogetud vaimustust teatrisaalis, siin ja praegu. Ja ometi ei mahuta teatrielamusi inimese eluea raami. Alati liituvad kirjeldused ja kujutlused, ikka põimuvad kestva olevikuga mälestused, väga tähtsad on ka mälestuste mälestused.

Mu esimene tõeline elamus sel laval on Maksim Gorki – Merle Karusoo «Päikese lapsed» (1976). Olen kolmeteist-aastane. Just sellest lavastusest alates jään draamateatrile truuks. «Lemmikute raamatus» olen neid hetki jäädvustanud. Ka autogrammiküttimist vaheajal, Ita Everi garderoobis, kui üks Melania paljudest sõrmustest tal kirjutamise ajal sõrmest kukkus.

See kõik oleks kui eile. 2019. aastal lavastab Uku Uusberg «Päikese lapsed» lavakate 29. lennuga, Ita Ever ilmub noorte keskele toatüdruk Luša rollis. Kaks erinevat, ometi milleski hingesugulaslikku «Päikese laste» lavastust on seotud õõtsuva mälurippsillaga, see kannab tantsiskleva kergusega üle neljakümne kolme aasta. Everi Luša vist ei teagi oma vanust, temas trehvavad plikatirts ja vanamutike. Oleks nagu naljakas, süüdimatu olend, aga kõhe hakkab ka. Ja miski Dostojevski tegelaste hingekuristikest viirastub, võib-olla seepärast, et Luša korraks kirvest käes hoiab. Aga mitte liigkasuvõtja vanamutt ei viirastu, hoopis «Idioodi» Nastasja Filippovna...

Mängufilm Salmonid esilinastus Ülemiste Apollo kinos Foto: Raul Mee

Olen näinud õnneks ka lavastusi sünniaastaga 1972, sest neid mängiti kaua. Sel aastal esietendusid kaks Voldemar Panso lavastust «Inimene ja inimene», Tammsaare «Tõe ja õiguse» V osast; Hermann Bahri salongikomöödia «Mees, naine ja kontsert». Everi rollide nimedki sarnase kõlaga: Maret ja Marie. Aga läbinisti erinevad naised. Mäe Maret, Andrese ja Krõõda tütar, on võtnud meheks kirstutegija Sassi, kes Vargamäe Paaside hingeelu päriselt ehk ei mõista. Marie on truu abikaasa klaverikunstnik Gustav Heinkile, kes kardab vananemist kui tuld ja kellelt noored naisõpilased ei oota klaverimängukoolitust, vaid rafineeritud flirti ja armuseiklusi.

Aga miski on neis naistes ju sarnane ka. Eksimatu vaist, absoluutne kuulmine armastuse suhtes.

On ju Maret see, kes ei lase Tiinal Vargamäelt üksinda ära minna, vaid viib selle imeliku tüdruku Indreku juurde tagasi. Sest Maret aimab ära Tiina armastuse.

Ja kui Marie sekkub Gustavi «kontserti» järjekordse vallutusega, tekib mänglev-kirglik tundmuste nelinurk. Ja kaks abielupaari jäävadki kokku. Sest on armastus. Marie ja Gustav mängivad malet, nende partiile kaasa elades meenuksid kui ühekorraga kõik Ita Everi – Eino Baskini säravad duetid, teatris ja televisioonis ja Meelejahutajas. Oo, neid ei ole vähe. Naistekütist ohvitser Belski lööb külge ausale töökale Tatjana Nikolajevnale (mängufilm «Tagahoovis», 1956/57). Priit Aimla igihaljas estraadiduett: seltsimees Palk, püstihädas oma nimega, vastuvõtul naisametniku juures, kes häirimatult kannab nime Mann Pull-Loll (1976).

Eks mäletan sedagi, kuis mu ema ja isa arutasid, et Ever on hakanud Marie rollis üle mängima. Jaa, kuulsin tema intonatsioonivimkasid ise ka. Aga ei saa parata, Everi puhul pole mind kunagi häirinud nn üleviskamine. Vastupidi, aina rõõmuga nakatanud. Mängulustlik ülemeelikus sobib tema näitlejanatuuriga orgaaniliselt, ei lõhu kunagi rolli hingeilma.

Armastus. Nii suur, kõikehõlmav sõna, et tundub peaaegu piinlik näitlejateemaks nimetada. Aga milleks valehäbi.

Tšehhovi «Kolm õde», lavastaja Adolf Šapiro (1973). Everi Maša ja Mikk Mikiveri Veršinin. Mõlemad armastuseta abielus. Üürikene aeg antud neile armastada – aga äratundmise selgus, elu lõpuni hinges hoida. «Veršinini hääl: Tram-tam-tam! – Maša: Tra-ta-ta.»

Ununematu jumalagajätu stseen. Maša ahastus mehe külge klammerdudes. Kahtlen sügavalt, kas keegi peale Everi suudakski niimoodi.

Ja paarkümmend aastat hiljem telelavastus, Dennis Potteri «Sa oled koor minu kohvis» (lavastaja Vilja Palm, 1999). Ever ja Mikiver – Jean ja Bernard Wilsher, kauaaegne abielupaar, puhkusel hotellis, kus nad kord noorte armunutena olnud. Kui mängiksid lahjemad näitlejad, võiks lugu muunduda banaalseks melodraamaks. Mees on igavene kiuslik juurikas, naine ta kõrval lõpmata kannatlik. Abielu saladused paotuvad tasahaaval. Ei saa kunagi ära vaadatud, kui targalt ja delikaatselt mängib Ever siin Mikiveri suurde plaani. Kuni naise lahkumisvaluni: teises tundetoonis, teises elueas kui Tšehhovil, aga sama igavese armastusega.

Mälusillad on teatris iseäranis vaimustavad. Lähiminevikus on sündinud kaks taolist sillaga lavakohtumist Ita Everiga, mõlemaga kaasneb jõuline mälestuste slepp. Enne «Päikese lapsi» olid «Pilvede värvid». Kõnekad on ainuüksi need kaks pealkirja kõrvuti.

«Pilvede värvide» teatrilooline mälusild on hingeliselt iseäranis puudutav. Roman Baskin lavastas Rasmus Puuri ooperi «Pilvede värvid» Estonias 2017. aastal. Laur Lomperi libreto, tegevusajaga 1990ndates, loob seosed Jaan Kruusvalli näidendiga, mille teemaks 1944. aasta kodumaalt lahkumine ja kojujäämine. Mikk Mikiveri legendi mõõtu lavastuses «Pilvede värvid» (1983) mängis Ita Ever ema Anna osa. Isa Jakob tema kõrval Rein Aren. (Mõnel korral mängis Jakobit ka lavastaja Mikk Mikiver ise.) Vanaema Anna osas tuleb Ita Ever ooperilavale ka kolmkümmend neli aastat hiljem. Kõik kuulavad hoolega, mida lausub vanaema lapselapsele, kes otsustanud Eestist ära sõita. Tema sõnades kõlab loitsiv, lausa rahvalaululine vägi, aga samas lihtne mure kodu kestmise ja koduhoidjate pärast.

Liigutav oli vaadata elustuvaid mälukaadreid, näha Everi Annat ja Areni Jakobit ekraanil, sinivalgete pilvedega laotuses, oleviku kohal. Ja mõista, et nad räägivad armastusest. Sõnu pole küll kuulda, aga nende silmadest saame lugeda, et see on just see karge kahekõne lavastuse lõpul.

Anna: Ma tahtsin sinult küsida, Jakob, kas sa mind ikka armastad?»

Jakob: «Kas midagi muud pole küsida. Elu on niimoodi läinud, et pole olnud aega armastusest rääkida.»

Koduselt tiksub kell, kui Rein Aren annab klaari rõhu Jakobi lause viimasele sõnale: rääkida. Mis vaikselt tähendab, et siiski on olnud aega armastada.