PM ARHIIV ⟩ Ita Ever, samaja lutššaja miss Marple!

Ita Ever saab kätte elutööauhinna. Foto: Jaanus Lensment

Meie hulgast lahkus suur näitleja Ita Ever. Taasavaldame Postimehe arhiivist intervjuu, mis tehti 2016. aastal, kui Ita Ever sai PÖFFi elutööauhinna. 

Tõsijutt, aeg-ajalt hüüatatakse Venemaa netikommentaariumites, et Ita Ever on kõige parem miss Marple. Meie jälle võime kinnitada, et «Nukitsamehe» moorina või Kunksmoorile hääle andjana ei kujutaks me ette kedagi teist peale tema.

Aga on veel palju teisi filmirolle – ka päris väikesi, kuid alati värvikaid: Lutika-Viiu, mamma Kiir, vana Lööne… PÖFFi elutööauhinnaga tunnustatakse 85-aastast Ita Everit nende kõigi eest.

Palju õnne, Ita! Väärikas auhind väärika karjääri eest.

Ma tänan muidugi, aga… olen üllatunud ka. Lausa hämmingus. No öelge, mille eest ma selle auhinna saan?

Filmirollide eest.

Milliste? Ma olen ju nii vähe filmides mänginud.

Kuidas vähe?

Vähe jah. Näiteks Lembit Ulfsak ja Tõnu Kark on palju rohkem. Vaat nende kohta võib öelda, et filminäitlejad.

«Nukitsamees». Foto: Kaader filmist

Kuulge, kõiki teie filmirolle annab üles lugeda. Kas te ise ka teate, kui palju neid kokku on?

Tõesti ei tea. Ma tean ainult mõnda üksikut: «Naine kütab sauna», «Karge meri», kus mul on kaks rolli, «Nukitsamees», siis veel «Musträstaste saladus», see vene film, ja «Vana daami saladus». Aga edasi pean ma hakkama väga pingutama, ja pingutusele vaatamata… lihtsalt ei meenu rohkem.

Mina sain neid umbes 50.

Minge nüüd! Kust need kõik on välja võetud?

Palju on selliseid väiksemaid, aga…

No just – episoodid. Nagu näiteks see, mis ma Kaljo Kiisa juures («Surma hinda küsi surnutelt» – T. T.) tegin. Vana lits, ütleme. (Kelmika sädemega silmanurgas.)

See on värvikas roll, üldse on ka kõik need pisemad väga ilmekad, meeldejäävad.

Võib-olla, aga need ei ole ju midagi suurt, erilist.

Te ju teate, et pole olemas suuri ja väikesi rolle, on ainult suured ja väikesed näitlejad.

(Rehmab käega.)

Kas siit võib välja lugeda, et kõigepealt teater ja alles siis tuleb film?

PÖFFi elutööauhinna vastse laureaadi filminäitlejakarjäär on kestnud juba üle 60 aasta.

Film on jah alati seal kõrval olnud. Ma pean ennast kõigepealt ikka teatrinäitlejaks. Muidugi on mul väga meeldiv filmis mängida, kui on hea stsenaarium, korrektne lavastaja ja me leiame ühise keele. Miks ei… Filmi on alati põnev teha. Esiteks juba sellepärast, et film on jääv, aastate pärast võid teda jälle vaadata, teater on kahjuks ainult hetkeks, tänases õhtus. Kaduv.

Ja mis seal salata, ka materiaalses mõttes on film näitlejale… meeldiv. Hästi tasustatud. Kuigi viimasel ajal järgneb üha sagedamini küsimusele, kas te oleksite nõus meie filmis mängima, lause: aga teate, meil on rahaga natuke raskusi… (Muheleb.)

«Naine kütab sauna». Foto: Mikk Raude / Filmiarhiivi kogu / EFIS

Millal te viimati filmi «Naine kütab sauna» vaatasite?

Ühe korra olen vaadanud. Mäletan, et Arvo (Kruusement, filmi režissöör – T. T.) helistas ja oli väga nördinud, sest koopia oli vana ja tume. Kohati ei olnud isegi näitlejaid ära tunda. Kahju!

Anu Soldam on ilmselt teie kõige tuntum ja ka mahukaim filmiroll.

Pearoll on see tõesti või nimiroll, suur roll.

Selle eest saite ka 1. Nõukogude Eesti filmifestivalil parima naisnäitleja auhinna – oma esimese ja ainsa filminäitlemise eest enne seda elutööpreemiat.

Kas tõesti? Issand jumal. Ma kipun olema selline näitleja, kes selliseid asju üle ei tähtsusta. Üldse see staarivärk… Ma olen selles mõttes ikka väga möga. Ma pean siis ennast väga kokku võtma, et seda välja mängida.

Aga rollidest… Ma pean väga oluliseks ka seda, mida tegi Kruusement «Karges meres»: riskis mind võtta kahte absoluutselt erinevasse rolli (Toora Jookus ja Lööne – T. T.). See oli risk, aga me ujusime sealt puhta nahaga välja. Tagantjärele on kahju, et ta ei võtnud vanast Löönest, mille puhul oli ränkraske grimm, mida tehti kaks või kolm tundi, veel paari suurt plaani, aga see selleks.

Ja muidugi ei saa salata, et ma olen vaimustuses ka oma «Nukitsamehe» moorist. Ma olen üldse niisugune näitleja, kellele meeldib, et tema näoga tehakse sada imet, kasutatakse grimmi ja muid väliseid vahendeid, mis aitaksid näitlejat rolli sisse minna. Moori puhul oli ka palju leiutamist, mulle meeldis seda väga teha, kuigi nägu selle all kõvasti kannatas.

Aga ju see siis oli vaeva väärt, sest praegugi kuulen vahel, kuidas mõni isa või ema, kes koos lapsega tänaval vastu tuleb, ütleb talle, et vaata nüüd hästi: see on see tädi, kes mängis «Nukitsamehes» nõiamoori. (Naerab.)

Nii et need on küll niisugused rollid, mida tasub meenutada. Aga kui minna tagasi aega enne filmi «Naine kütab sauna», siis ma pean tunnistama, et ma seda üldse mitte ei mäleta.

Kuis nii? Oma esimest filmirolli ka mitte – Reeta «Andruse õnnes» rohkem kui 60 aastat tagasi?

Reet, muidugi. Aga teate, miks ma seda mäletan? 1954. aasta lõpus sündis Roman. Kui ma Leningradi võttele läksin, tilkus mul rinnast piima ja ma rikkusin sellega veel episoodi ära. «Stopp!» hüüti kohe. Selle «stopi» järgi mäletangi.

Veel mäletan, et seal mängisid Ants Lauter, Hugo Laur, Kaljo Vaha… Suured meistrid. Aga muud ei meenu midagi.

No näete, ei saa te siit midagi…

Edasi tuli «Tagahoovi» Tatjana…

Õigus küll… Kujutage ette… Tatjana Nikolajevna.

(Sekkub Roman Baskin, kes on vahepeal meiega liitunud. «Kas te selle võtete ajal mind valmis nikerdasitegi, nagu räägitakse? Kusagil tagahoovis!»)

Ei ole tõsi. (Naerab.) See ei klapi kohe kuidagi. Me olime Eino Baskiniga (Baskin mängib filmis Belskit – T. T.) siis juba ammu sind «valmis nikerdanud»… Aga ütleme nii, et ma lihtsalt ei mäleta. (Muheleb.)

Aga seda ma mäletan küll, et Tatjana Nikolajevna pidi seal puid lõhkuma, aga mina polnud elus seda teinud. Mulle näidati küll nii ja naa ette, aga kui filmi vaadata, siis ega see ikka hästi välja ei kuku…

«Musträstaste saladus». Foto: Kaader filmist

Teie miss Marple oli kunagi kuuendikul planeedist väga populaarne – siiani tuletatakse seda Venemaal meelde.

See võib olla küll nii, sest kui ma sõidan vahel siin Tallinnas taksodega, mille juhtideks on eakamad vene härrasmehed, siis nemad ütlevad alati, et oo, kas teie oletegi see miss Marple sealt filmist «Musträstaste saladus».

Kas te teate ka, kui palju inimesi seda omal ajal kinos vaatamas käis?

Ei.

35 miljonit.

(Teeb suured silmad.) Aga see oli ka selge, miks. Vaadake, kes seal mängisid: Sedov, Sanajev… Kõik ei tule meeldegi. Palju omaaegseid staare.

Kuidas teie nende hulka sattusite?

Režissöör Vadim Derbenjovil oli ettekujutus, et miss Marple’it peaks mängima näitleja, kes oleks Vene publikule tundmatu. Nii mind Tallinnfilmi näitlejate kartoteegist üles leitigi. Muidugi ma tahtsin seda mängida – ikkagi Mosfilm, kuulsad näitlejad… Ja siis sõitsin proovivõtetele, mul oli niisugune – ma armastan üldse sonidega käia – must soni ja ma keerasin selle tagurpidi endale pähe, kaela panin salli ja mõtlesin, et nii on… kuidagi šikim.

Ma räägin veel ühe toreda juhtumi. Mosfilm oli tohutult suur, paviljone andis kokku lugeda ja siis oli seal üks hiiglaslik grimeerimisruum, peegleid täis, kus korraga sai teha grimmi vist 20 näitlejale mitmest filmist. Ühe peegli ees istus parajasti suur koomik Juri Nikulin. Mina siis üksisilmi muudkui vahtisin teda: ma olen ju suur komöödiasõber. Pärast oli ta küsinud oma grimeerijalt: «Kto eta dura tam sidit i smotrit vsjo vremja na menja? Kto eta dura takaja?» (Naerab.)

Vene netikommentaaridest võib aeg-ajalt lugeda, et «naš miss Marple samaja lutšaja», ja ingliskeelsetel saitidel on Joan Hicksoni, Margaret Rutherfordi, Geraldine McEwani ja Julia McKenzie kõrval alati kirjas ka teie nimi.

(Naerab.) Väga armas.

«Vana daami visiit». Foto: Kaader filmist / ERR

Kui värvikad nõiamoorid, vanad prostituudid ja Lutika-Viiud kõrvale jätta – mis näitab ampluaa ulatust –, siis iseloomustab teie mängitud naisi mingi iseteadlikkus, uhkus, isegi aristokraatlikkus: sellised olid «Andruse õnne» Reet, filmi «Naine kütab sauna» Anu, Helvi Kaartna filmis «Mis juhtus Andres Lapeteusega» … «Vana daami visiidi» Claire Zachanassiani välja.

Seda küll, et mind on kasutatud erinevates rollides, aga see iseteadlikkus, nagu te ütlete… Ei tea. Mis sellel Anu Soldamil siis üle jäigi. Mäletan hoopis seda, et meil oli vastasseis operaator Jüri Garšnekiga. Ta ei tahtnud mind sugugi filmida ja ütles, et Itat on võimatu valgustada. Et tal on halb laup, liiga suur ja kõrge. Tõepoolest, iga kord, kui võte algas, oli ta kuidagi torssis.

Teie n-ö oma lavastaja Arvo Kruusement jälle on kahetsenud, et teid pole filmides piisavalt rakendatud – just peaosades.

Ma ju räägin: ma pole meeldinud operaatoritele. See minu nägu – seda on paha valgustada.

(Roman Baskin: «Ma arvan, et asi on pigem teatraalsuses.»)

Võib-olla ka see. Kui me tegime nüüd Mart Kivastikuga filmi («Õnn tuleb magades»), siis on mul kõrvus sõnad, et võta vähemaks, ära tee näitemängu, ära ole teatris. Nii et äkki ma tõesti lähen üle selle piiri, mis kinos mõjub juba ebaloomulikuna.

Anu Soldam küll teatraalne ei ole.

(Roman Baskin: «Järelikult sõltub see ikka lavastajast, kas ta usaldab näitlejat, oskab teda juhendada ega nudi pärast võtteid tema osatäitmist montaažis olematuks.»)

Kas te oma unistuste rolli olete saanud mängida, Ita?

Kus, mis? (Naerab.) Minu unistus? Ma ei kujuta ette. Ma tahaks mängida midagi taolist… nagu Meryl Streep tegi oma Margaret Thatcherit («Raudne leedi»). Või siis Judi Dench teeb. Kus ma saaksin ära kasutada kõik, mis eluajal minu sisse ja väljapoole on kogunenud.

(Roman Baskin: «Ilmar Raagi filmis («Eestlanna Pariisis») võinuks sa Jeanne Moreau asemel teha seda rolli.»)

Siin oli jah vahepeal sellest juttu, aga… langes ära see asi. Selleks peab olema… kuidas öeldaksegi, et see stsenaarium on seal alumises sahtlis, võtke sealt… (Muheleb.)

«Elavad pildid». Foto: Ivar Taim / Exitfilm / EFIS

Umbes nagu «Elavate piltide» Helmi, ainult läbi filmi?

Vaat midagi taolist, aga natuke suuremas mastaabis, ütleme. Äkki tuleb veel mõni selline…

Te ei küsigi, kes mu lemmiknäitlejad on.

Kes teie lemmiknäitlejad on?

Maggie Smith ja Meryl Streep. Ja kui ma vaatasin «Kuninga kõnet» Colin Firthiga, siis ma nutsin ka saalis. Ma nutsin kui näitleja, saades aru, missugust vaeva on Firth näinud seda rolli tehes. See jõudis minuni. Seda ma hindan.

Mis te uuematest eesti filmidest arvate?

«Risttuules» meeldis mulle väga. Teine, täitsa lustakas lugu oli «Seenelkäik». Aga enamik on mul nägemata. Pean vabandama end sellega, et olen olnud teatris küllaltki hõivatud.

Tänan selle intervjuu eest. Loodetavasti sai teile endale ka selgemaks, et filmirolle on teil rohkem kui viis.

Tuleb välja nii jah. (Muheleb.)

Ita Ever filmis

• Debüteeris ekraanil 1955. aastal Herbert Rappaporti filmis «Andruse õnn».
• Seni viimane osatäitmine 2016. aastal Mart Kivastiku filmis «Õnn tuleb magades».
• Kokku osalenud ligemale 50 filmis, sh «Tagahoovis», «Ühe katuse all», «Mis juhtus Andres Lapeteusega», «Pimedad aknad», «Väike reekviem suupillile», «Tavatu lugu», «Mina naine sai vanaemaks», «Aeg elada, aeg armastada», «Naine kütab sauna», «Nukitsamees», «Karge meri», «Tants aurukatla ümber», «Sügis», «Luukas», «Vana daami visiit», «Eestlanna Pariisis», «Elavad pildid».
• Dubleerinud animafilme, sh «Kunksmoori»-lood, «Rüblik» ja «Naksitrallid».
• Teinud kaasa ka vene filmides, näiteks «Musträstaste saladus», «Endhouse’i mõistatus», «Nõid» ja «Merevaigust tiivad».
• Võitnud I Nõukogude Eesti filmifestivalil parima naisnäitleja preemia filmi «Naine kütab sauna» eest.