Ita Everile oli teater tähtsam kui ükskõik milline mees

Ita Ever Foto: Eesti Draamateater

Suurepärane näitleja, keda me kõik tundsime Ita Everina, sai 1931. aasta 1. aprillil Paides sündides nimeks hoopis Ilse.

Isa Alfred oli meesterõivaste kaupluses äriteenija, ema Nadežda (neiuna Stepanova) pidas aga juuksuriäri. Vanemate töökohavahetuste tõttu elati pärast Paidet veel Võrus ja siis juba Tallinnas. Alfred, välimuselt väljapeetud ja šikk, kujutas alati ette, et elu on talle enam võlgu kui antud ning selle pärast ta ka tihti pahandustesse sattus. Temperamentse venelannana oli ema Nadežda võimukas ning range pereema, kes oma ainukest last väga armastas.

Kooli ajal ei olnud Ital just kuigi head läbisaamist reaalainetega ja koolikorraga üldse, kontrolltööde ajal kippus ta sõbrannadega poppi tegema. Kaunite kunstide poole üldse suunas teda teatri- ja luulelembene klassijuhataja Alice Kriisa. Pärast kooli lõppu oli küll plaan Tartusse arstiteadust õppima minna, kuid tänu Jaanus Orgulasele sai Ita hoopis Moskva teatriinstituuti GITISesse.

Fantastiline teatrikarjäär algas pärast GITIse lõpetamist 1953. aastal Tallinna Draamateatris, mis sai tema koduteatriks kogu eluks. Samal aastal tutvus Ita Draamateatri näitleja Eino Baskiniga ning 1954. aasta esimesel jõulupühal sündis poeg Roman Baskin (surnud 2018).

«Nooruses ema oli näitlejanna nagu näitlejannad ikka: proov ja etendus, proov ja etendus. Vahel, kui teda õhtul kaua koju ei tulnud, läksin üle Toompea ema Kuku klubist otsima. Pilt, mis seal avanes, oli nagu Viiralti põrgus: suitsuvine, poolhämaras mingid figuurid. Ja siis küsib keegi jämeda häälega: «Poiss, mida sina siit otsid? Keda? Everit?»» meenutas Roman Margit Kilumetsa raamatu «Ita Ever. Elu suuruses» vahendusel. Ja sealsamas saab lugeda veel poja mälestusi: «Kodune kasvatus kui selline mul peaaegu puudus. Ema oli täielik boheemlane, tööle ta mind ei pannud ja raha pole ta ilmaski osanud lugeda. Kõigi oma meeste juurest on ta kahe palja käega ära tulnud.»

Abielu Einoga lahutati 1959. aastal ning järgmisel aastal tutvus Ita näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgasega, kellega oli koos kuni Kilgase surmani 2005. aastal. Roman Baskin Kilumetsa raamatus: «Vasturääkivus Ita olemuses seisneb selles, et ühelt poolt on ta väga iseseisev, teiselt poolt jälle väga mehekeskne tüüp. Kui ta on olnud mõne tugeva mehe mõju all, siis on ta rääkinud selle mehe sõnu. Kui jääb üksi, siis saab jälle ise hakkama. Ta on ju sarmikas naine ja mehed on teda tahtnud. Aga alati on teater olnud eespool ükskõik millist suhet.»

Ital oli kaks lapselast, Mirjam ja Alfred ning kolm lapselapselast, Kaarin, Helmi ja Elisabeth.

Kuni kõrge vanuseni oli Ita ikka suurepärases vormis, nii loominguliselt kui füüsiliselt. Viimase kohta avaldas ta saladuse ETVs 2019. aastal Anu Välbale antud intervjuus: «See tuleneb sellest, et ma ei ole ühtegi dieeti elus pidanud. Ma söön absoluutselt kõike, ma olen laisk. Ma armastan magusat. Ma armastan kooki ja küpsetisi kohutavalt. Söön. Ma armastan külma vett. See on mu saatjaks olnud aastaid-aastaid-aastaid. Ma tahtsin ikka jääauku ka minna, aga tohter arvas, et ehk vast aitab.»

Kas siin ongi tema kõrge ea ja meile nii palju andnud elu saladus? « «Mina armastan oma kortse ja mina armastan oma paksust. [---] Mina olen enesega väga rahul.»

Allikad: Vikipeedia, «Ita Ever» koostaja Helle Tamm (1986), «Ita Ever. Elu suuruses» Margit Kilumets (2006), ETV