/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/09/15511837t1hd848.jpg)
Teatriteadlane Lea Tormis, kes õppis koos Ita Everiga nii keskkoolis kui ka Moskva Riiklikus Teatriinstituudis (GITIS), jääb Everit mäletama kui äärmiselt mitmekülgset näitlejat.
Teatriteadlane Lea Tormis: Ita Ever ei saanud oma andele väärilisi rolle
«Itaga olime kaua tuttavad. Ta oli aastakese minust vanem. Õppisime koos juba Tallinna 4. keskkoolis, sealt edasi läksime mõlemad Moskva Riiklikku Teatriinstituuti. Tema oli Eesti stuudios, mina teatriajaloo teaduskonnas. Sedasi me koos liikusime, sellele tagasi mõeldes sadas mälestusi nii palju peale!» meenutab Tormis. «Moskva ajast mäletan, kuidas mina käisin Eesti stuudio tantsutundides ja puutusin temaga kokku. Samamoodi hiljem, kui mina istusin saalis publikus ja tema oli laval.»
/nginx/o/2023/08/09/15511358t1h5a6c.jpg)
«Mul on hästi kahju, et kuigi Ever oli mitmeplaaniline näitleja ja võimeline erinevaid asju tegema, kasutas teater teda ära, sest ta oli nii populaarne. Tema andele ja mastaabile ei antud väärilisi rolle,» leiab Tormis. «Mul on siiani kahju, et ta ei saanud mängida suuri klassikalisi rolle, näiteks Shakespeare'i naisi või «Medeias». Aga ta oli tõesti väga mitmekülgne. Ta võis mängida groteskselt külanaist «Tantsus aurukatla ümber» ja samal ajal minna ka tragikoomilistesse rollidesse.»
Everi ehedust peegeldab Tormise hinnangul üks meeldejääv tagasitulek. «80ndatel võis teda näha «Pilvede värvides», ühe Kruusivalli näidendi lavastuses, kus ta suurepäraselt mängis. Helilooja Rasmus Puur, kes tegi sellest mõni aasta tagasi ooperi, kutsus korraks sinna ka Ita, nii-öelda eheduse märgiks. Ital seal väga palju teha ei olnud, aga tore, et mitukümmend aastat pärast selle rolli mängimist Draamateatris tuli ta «Pilvede värvide» ooperisse. See üksi oli märk tõelisest ehedusest.»
/nginx/o/2023/08/09/15511838t1hcf80.jpg)
Inimesena oli Ita temperamentne, ütleb Tormis. «Aga seda just uuematel aegadel, sest kui läksime Moskva Riiklikku Teatriinstituuti, oli ta tagasihoidlik ja polnud veel häälega suutnud piisavalt töötada. Talle isegi ebaõiglaselt öeldi, et tal oli piiksuv hääl, aga hiljem ta töötas ise välja oma võimsa hääle, mida tema hilisematest lavarollidest kõik teavad. Ka selles mõttes oli ta töökas. Ja ta suutis väga erinevaid asju teha, ta ei olnud puhtalt koomik, samuti mitte puhtalt traagik.»