MEENUTUS ⟩ Ita Ever: ma ei lähe kuhugi

Ita Ever Foto: Eesti Draamateater

Ita Ever. Näitleja, keda teavad ja armastavad inimesed igas Eestimaa nurgas. Kõige nõudlikumad teatrivaatajad, ja need, kes ei ole võib-olla kunagi teatrisse sattunud.

Ever tõi oma rollidega inimeseks olemise rõõmu ja valu igaüheni sel maal ja selles kultuuris. Nüüd puudutab ka tema lahkumine igaüht. Tundub, et sellega lõppes veel midagi. Võib-olla oli ta viimane neist suurtest, kes puudutasid ja ühendasid oma loominguga kogu rahvast?

Eelmisel nädalal käisin Võrumaal külas ühe oma sõbra vanaemal. Ta rääkis muusikalist «ADA. Rääkimata lugu» ja ütles jutu lõpetuseks: «Ma usun, et Ita Everist tehakse ka ühel päeval muusikal. Vat seda ma tahaks küll vaatama minna!»

Võib-olla kõlab see lugu täna kohatuna, aga ometi on see minu meelest ilus. Ita Ever mängis end tõepoolest inimeste südamesse. Oli kõigile lähedane ning samas mõistatuslik ja imetlusväärne. Kütkestav.

Kes oli Ita Ever inimesena, seda ma ei tea. Sellest rääkigu teised, need, kes teda tundsid.

Aga mul on olnud õnn ja au osaleda Ita Everiga ühes lavastuses. See oli Uku Uusbergi lavastatud Anton Tšehhovi «Ivanov» Eesti Draamateatris 2017. aastal – läksin lavakooli tudengina proovidesse vaatluspraktikale ja tegin kaasa ühes episoodrollis. Ita Everile oli see kolmas «Ivanov», kus ta mängis – eelnesid Maria Knebeli ja Elmo Nüganeni lavastused vastavalt 1971. ja 1992. aastal. Ever kehastas igas lavastuses erinevat tegelaskuju. Haruldane! Seekord oli ta osaks Avdotja Nazarovna, keda teised tegelased tervitasid: «Igipõline!»

«Ivanovi» esietenduse-eelne õhtu. Seljataga oli intensiivne peaproovide nädal. Kontrolletendus lõppes kell 23 ja siis hakkas Uku trupile tagasisidet andma, põhjalikult ja detailselt, nagu talle omane. Kogu 19-liikmeline näitetrupp istus saalis, Uku seisis laval. Ta hakkas oma jutuga jõudma esimese vaatuse teise poolde, just nende stseenideni, kus osales ka Ita Ever. Uku vaatas korraks kella: see näitas 1.30.

«Äge! Äge!» hüüdis Ita Ever seepeale vähimagi irooniata.

Uku kohkus. «Ita, kui sa tahad, siis sa võid koju minna.»

«Mis minul viga on?» küsis Ita vastu. «Teised on siin sama kaua istunud kui mina.»

«Aga sina oled palju kauem teatrit teinud kui teised,» kostis Uku.

«Ma ei lähe kuhugi!» teatas Ita. «Räägi, räägi edasi! See puudutab mind!»

Ja Uku rääkis edasi, ja keegi ei läinud kuhugi. See puudutas meid kõiki ja igaüht eraldi.

Kaheksakümne kuue aastase näitleja kirglik veendumus «See puudutab mind! Ma ei lähe kuhugi!» kell pool kaks öösel ei unune.

Ita Ever kandis endas teatrikultuuri. Vastutustunnet. Mängurõõmu. Seda, millel teater püsib.